\n

JÄÄNUGA

Jäänuga – 2013 (Magvető Kiadó)

Novel Centauri ice pick WRITER LITERATURECentauri on kirjutanud hulljulge, orgaanilise, hoogsa, südmusterikka, mitte just igapäevase keele- ja rütmitunnetusega romaani. See lööb nagu jäänuga. Aga ei röövi meid paljaks, vaid kuhjab üle. (Sándor Bazsányi, Műút, 2014/6)

Centauri mängib Ameerika romaanistiilide klaviatuuril fantastilisi ungari variatsioone, oskab niihästi autentselt roppude võrdluste kui ka hümnilikult kõrgete metafooride keelt… (Ferenc Takács, Mozgó Világ, 2014/5)

Kui tsiteerida „Jäänuga”, siis võiks öelda, et ungari proosas toimub „midagi sigauut” – seda võib lugeja Centauri esimest romaani käes hoides tunda. (Irodalmi Jelen)

Raamat ei ole sihilikult ropp, vaid niimoodi lihtsalt räägibki jutustaja generatsioon, praegused kahekümneaastased. See on „Kuristik rukkis”, Ungari „Kuristik rukkis” Ameerika rüüs, otsast otsani täis viiteid ja teiste raamatutega konteksti loovaid lugusid. Sest raamatu lõpuks on peategelaseks kogu oma elust ja maailmast tüdinud kahekümnendates kutt. Centauri „Jäänuga” on initsiatsiooniromaan, parem kui küpsuseksam või diplom. Millesse see meid pühendab? Sellesse, kuidas olla oma elu peategelased. Sellesse, kuidas proovida end vabaks võidelda vanemate poolt meile pärandatud hullusest. Kuidas lõpuks ometi elama hakata. Jah, sellest räägivad paljud raamatud, vahest on mõned sellised, mis on kirjutatud noortele ja räägivad nende keeles, aga minu arvates teevad vähesed seda nii meisterlikult. Raamat on maskeeringus, välja kistud Suur-Ungari võltstegelikkusest, selle taga on maskeeritud autor, mis teeb võimatuks kõik need negatiivsed ja kanoonilised teadvust kitsendavad tagamõtted ja tähenduse vähenemise, mis on tänapäeva ungari kirjanduse vähkkasvajaks. Seda raamatut võid rahumeeli lugeda nii, et sul pole aimugi, kes on autor, või on see nüüd ungari oma või mitte. Võltsvagadele ja maniakaalsetele igavlejatele mittesoovitav, kuid kohustuslik. Noortele aga, kel on võltsvagadest ja igavatest kõrini, väga-väga hea kraam. Hankige see endale, kui teil ei ole raha, siis varastage, paremal juhul küsige jõulukingiks, ja siis hakake lõpuks ometi omaenda elude peategelasteks. (Kulturpart)

Perekond Coolbirth võib tugitooli naelutavate lugude ja aforismimaiguliste ütlustega jõuda ka laiema lugejaskonnani. Dani jutustusviisis ja stiilis kummitab algusest lõpuni Holden Caulfieldi mälestus, kuid ilmselge ja omaksvõetud kavatsus selle peale mängida on osavalt lahendatud: teos kasutab Salingeri pigem hüppelaua kui kindlust andva toestusena. (Magyar Narancs)

Romaan on teatud vaatepunktist siiski paljastav: see visandab täpselt autori proosamaailma ehk on eksimatult centaurilik. Kirjaniku (varju)nimi on lõplikuks muutunud, kinnistunud. Samas on romaan palju enamat kui varasemate teoste meenutamine. „Jäänuga” on harjumatult toores, tempokas lugu, mis on ühtaegu nii võõras kui ka erakordselt tuttav. Nagu oleks autor mõne üdini Põhja-Ameerika proosateose üle valanud portsjoni Ladina-Ameerika maagiaga ja oleks kõik selle ungari keeles, ungari lugeja tegelikkust silmas pidades romaaniks vorminud. Lõpptulemuseks on eriline, põnev romaan, mida on võimatu käest panna, aasta üks erilisi üllatusi. (Magyar Nemzet)

2013. aasta kaks kõige olulisemat raamatuelamust on Centauri „Jäänuga” ja Houellebecqi romaan „Tipus”. Nagu sõnastas mu sõber Tibi Weiner Sennyey, kirjutas Centauri “Ungari „Kuristiku rukkis””. Raamatu hüperlobe keelekasutus ja tagasi loodusesse viiv lugu tungivad ungari lugeja pähe nagu jäänuga. Siis seisab ta seal, auk peas, tegelikkuses, Ungaris, San Fransiscos ja Monatanas, ja ostaks endale kõige parema meelega metsamaja, et seal elada. Ungari kirjanik on maha saanud suure Ameerika-romaaniga. Pole paha. (Prózanostra)

See kuli (Centauri) on tõeline meedium, Euroopa indiaanlane, relikt, käib mööda metsi ja niite, tunneb seeni ja taimi, ja teab, millist mett tuleb süüa depressiooni vastu. Ja temas on mingi muistne rahutus, vägi, usk looduse korrasse. Ükskõik, millest ta räägib, see huvitab mind. (Irodalmi Jelen)

Centauri on segadusse ajav nähtus. Ta peitub ilma näota kirjandusliku (varju)nime all kirjanduse varjulistele aladele. Tõeliselt salapäraseks aga teevad ta siiski tema tekstid. Tema proosa kõlab ungari keeles võõrana. Ta ehitab üles detailides tuttava maailma, lõpptulemus aga erineb siiski kõigest, millega me harjunud oleme. Juba tema novellikogude ilmudes märkisid mitmed kriitikud, nagu oleks Centauri lagedale ilmunud eikuskilt, ilma eelloota. Seoses tema uue romaaniga „Jäänuga” sai see veel suurema rõhu – kui see üldse võimalik on. (Magyar Nemzet)

„Jäänuga” on kummaline raamat. Seda lugedes kerkivad palju tähtsamad küsimused kui skalpeeritud vanaisa mõju perekonna psüühikale. Näiteks, mida me üldse käes hoiame. Perekonnaromaani? Satiiri? Veidi hilinemisega käivituvat coming of age lugu? Kas lilled ei lähe siiski mitte postmodernismi laudsile, nagu autor seda varem väitnud on? Mul pole aimugi. Nimetagem seda näiteks selliseks kirjanduslikuks mänguks, mida tuleb tõsiselt võtta. Kui prooviksime selle tänapäeva ungari kirjandusse paigutada, oleksime jälle hädas. Centauri koht on eraldi riiulil.

Centauri on tänapäeva ungari kirjanduse üks kõige salapärasemaid nähtusi, tema proosa aga seisab väljaspool kõike seda, mida seni tundnud oleme. Kui me ei teaks, et ta on ungarlane, võiksime kergesti arvata, et meil on tegu Ameerika romaanikirjanikuga, teinekord aga, et tõsise sci-fi autoriga, siis jälle peaksime mainima prantslasi. Tema proosa tugevus peitub just stiilide vahel hüppamises, igas oma kirjutises võtab ta uue isiksuse, tehes võimatuks, et me ta kunagi üldse teolt tabame. (Könyvesblog)

Universumi ungarikeelne hääl (Könyvesblog)

„Jäänuga” polegi üks romaan, vaid kohe kaks. Esimene kestab absurdsetest perekonnalugudest ühe eriti verisena lõppenud päästmisaktsioonini (lk 257), teine aga algab selt. Oaklandi vahetab välja metsik Monatana ja koos kohaga muutub ka romaani toon. (…) Kaks nii erinevat vaatust võiksid kergesti laiali vajuda, kuid Centauri romaanis ei ole erinevus põhja ja lõuna vahel nii ületamatu. Kõik on oma kohal, ei ole tunnet, nagu oleks midagi puudu, ega ka liigselt kokkusõlmitud jutulõngu. (…) Centauri proosa on lõputu ja lahtiharutamatu. Ta miksib suurte eelkäijate tunnuseid popkultuuriliste ja kirjanduslike viidetega, maagilise ja armutu realismiga, luues sellest kõigest midagi iseloomulikult centaurilikku, nii et me ei oskaks isegi öelda, millest see iseloomulik on. Pigem on see kõike korraga. Selle koht on eraldi riiulil. (Könyvesblog)

Sellesse ritta kuulub ka Thomas Pynchoni „Gravity’s Rainbow”. (Selle autor väldib avalikkust, ei ilmu auhindade jagamisel kohale ja alates teismeeast ei ole temast avaldatud fotot.) Siin aga põimib keegi fiktsiooni labürinti teistmoodi, väga poeetiliselt ja ladusalt. Teksti registreid valitseb iroonilise lüürilisuse ja patu uimastava segu hais. (Népszabadság)

Romaan mängib osavalt pealuusse augu lõikamise ja jäänoa motiiviga „Ürginstinkti” kultuslikust stseenist alates modernse maailma zombisid tootva tegevuse kujutamiseni. Lõpplahenduses saab vahend täiesti uue tähenduse, samal ajal kui neljasaja neljateistkümne leheküljeline raamat muutub samuti jäänoaks, tungides läbi silmakoopa märkamatult inimese ajju ja kirjutades üle meie varasemad lugemiselamused. (Irodalmi Jelen)

Holden Caulfieldi loksutab kõige enam see, „kui oled ta läbi lugenud ja siis soovid, et autor oleks su kõige lähem sõber ja sa võiksid talle helistada, kui sul selleks aga tuju tuleb.” (lk 23, „Kuristik rukkis”, kirjastus Hea Lugu, 2013) Dan Coolbirthi „loksutab see, kui raamat on selline, et lõpus tahab lugeja kirjanikule helistada.” (lk 72) Selles on mõlemad ühel meelel, et „seda juhtub muidugi harva.” Salingerile ei oleks ma pärast „Kuristikku rukkis” küll kindlasti helistanud. Centauri telefoninumbrit aga tahaksin küll väga. (Könyvesblog)

Tõlkinud Reet Klettenberg

 

Vélemény, hozzászólás?

Az email címet nem tesszük közzé. A kötelező mezőket * karakterrel jelöltük

Social media & sharing icons powered by UltimatelySocial
error

Kas teile meeldis veebisait? Kui jah, siis jälgi meid sotsiaalmeedias! Ette tänades!