Käärid ja trellid
Aga elu on juba kord selline, ei vea mitte taanlasi nina pidi, vaid alati rootslasi. Rootslaste seast ka ainult malmölasi, malmölaste seast ka ainult pisikeste salongide töötajaid, selliseid, nagu seda on Aphrodite juuksurisalongi omad, ja sealgi ainult seda, kes on selle kõige vähem ära teeninud, ehk siis ikka ja ainult vaest Sveni.
Tõlkinud Kadri Pärtel
Ei tule just tihti ette, või vähemalt on see üpris harv juhus, et juuksur komistaks nii õnnetult, et ta käärid tungivad kunde kaunisse kuklasse, täpsemalt kuklaluusse, lisaks veel ainulaadse asjatundlikkusega. Üheainsa torkega lõikab ta läbi elutähtsad närvikiud. See on täiesti erakordne juhus, kui juuksur komistab sellise hooga, et jämedad käärid tungivad läbi kaelalülide või rebestavad kaelalülide vahelise äärmiselt kitsa pilu kõvad kõhred. Selleks, et kõik see juhtuks, ei ole tegelikult vaja ei õnne ega ebaõnne – lausa põrgulikku ebaõnne – vaid kaht muud asja: asjatundlikkust ja jõudu. Aga nii saab juhtunut loomulikult kirjeldada vaid siis, kui kahtlustame, et tegu oli tahtlik, nagu see taolises olukorras põhjendatud võib olla, kuna surmaga lõppeva torke juhtumise võimalus on nullilähedane. Peale tahtlikkuse ja fataalse juhuse on olemas veel ka kolmas teooria, mis on õigupoolest segu kahest eelnevast.
Sven – Falsterbost pärit naistejuuksur – pidas kõige tõenäolisemaks seda kolmandat varianti ja mõtles nii: ilmselt alateadlikult soovis ta naise surma ja kuigi ta teadvus ei tahtnud – see ei saanud ju tahta, et ta istuja selja tagant mingite nirude juuksurikääridega surnuks torkaks – korraldas mingisugune õel, metsik ja alatu mina asjad ikkagi nii, et ta föönijuhtmesse komistaks. Pealekauba oli Sven Malmö salongi teiste juuksuritega tihti tülli läinud, teda peeti lausa mõistusvastaseks, kuna ta koristas pidevalt, ja tal oli juba aastaid tülid kolleegidega, mitte ainult föönijuhtmete, vaid ka laokile jäetud habemenugade, prügikühvlite ja vastu seina toetatud põrandaharjade pärast ning ta oli alati – reetlik märk! – alati viidanud ohtlikkusele, nagu ei olekski ta mitte juuksur, vaid turvaeeskirjadest kinnihoidmist pidevalt kontrolliv väline vaatleja. Selle peale võib öelda, et leidub inimesi, kel on tõesti mõistusvastased kinnisideed, ja on selliseid, kes kuidagi aimavad tulevikku ja tunnevad mõnes jalus vedelevas juhtmes või ripakile unustatud kühvlis ära läheneva tragöödia ende. Võib ka väita, et elu oli taaskord ebaõiglane. See on tragikoomiline, sest elu karistab just seda, kes on kõige ettevaatlikum, keda võib kõige vähem vastutavaks pidada selle eest, et Malmö juuksurisalongis juhtmed pidevalt toolide tagant läbi tõmmati. Tüüpiline, et juhtmesse komistas just see, kes sättis kliendi jalgade ette alati mitte ainult enda, vaid ka teiste juhtmed. Võiks öelda: jah, elu on juba kord selline, ebaõiglane, ega suru põlvili neid, keda peaks, ja karistab alati heatahtlikke, vaguraid ja püüdlikke naistejuuksureid, peamiselt Malmö rootsi juuksureid, kuigi ennemini võiks ta karistada lohakaid ja ahneid Kopenhaageni juuksureid teisel pool väina. Aga elu on juba kord selline, ei vea mitte taanlasi nina pidi, vaid alati rootslasi. Rootslaste seast ka ainult malmölasi, malmölaste seast ka ainult pisikeste salongide töötajaid, selliseid, nagu seda on Aphrodite juuksurisalongi omad, ja sealgi ainult seda, kes on selle kõige vähem ära teeninud, ehk siis ikka ja ainult vaest Sveni.
See mõte oli loomulikult ka Sveni peast läbi käinud, aga ta jäi üllatavalt kiiresti selle teooria juurde, et haiglane korraarmastus, ettevaatlikkus ning pidev ja haiglane vastumeelsus vedelema jäetud juhtmete suhtes tähendas seda: ta oli alati kartnud, et „ühel ilusal päeval“ tuleb salongi just see naine.
See on küll kohutav, aga tuleb esitada küsimus: kui suur on tõenäosus, et üks Sveni-nimeline haiglaselt pedantne Malmö juuksur komistab ülal kirjeldatud täiesti ebatõenäolisel viisil just siis, kui ta valmistab triibutamiseks ette just ühe tuttava naise juukseid. Null. Või veel vähem. Seda taipas peatselt ka Sven.
Sest Sven oli ebatavaliselt põhjalik inimene ja vastupidiselt muljele oli ta ka ebatavaliselt kiire. Ta ei lasknud kääridest hetkekski lahti ja kui ta käärid lapselikult imestades aeglase liigutusega naise kuklast välja tõmbas, mõtles ta kõik läbi. Välkkiirelt. Ta teadis täpselt, et kõik töötab ja tunnistab tema vastu. Tuhandiksekundite jooksul läbis ta viha, meeleheite ja hirmu seisundi ja kõigest sellest ei saanud teised nii lühikese ajaga mitte midagi tunda. Nad nägid ainult seda, et selleks hetkeks, kui Sven verised käärid lauale pani, oli ta maha rahunenud. Tegelikult oli ta sellega leppinud, et see on tema olemus, tema saatus, midagi pole teha ja mõttetugi oleks vastu punnida. Harva, aga juhtub ka seda, et kahe sekundiga jookseb kõik silme eest läbi, kahe sekundi jooksul näeme kõiki võimalusi või lootusetuid tupikuid, nagu Sven sellel päeval. Kui need tormilised kaks sekundit möödas on, siis me ei tee enam mitte midagi. Rahuneme. Sveni hirm jõudis lagipunkti sel hetkel, kui ta tundis, et ta jalg takerdub millessegi. Ta teadis: see on Knudseni föönijuhe. See ei saa mitte miski muu olla. Ta aimas, mis juhtuma hakkab. Ta ei tahtnud, ta proovis ka alateadlikult naisest eemale kukkuda, tundis aga siiski: käärid tabavad teda ikkagi. Asjata keerab ta oma rannet, asjata keerab nii, et pigem iseendale rinda torgata, see ei õnnestu enam, ruumi on liiga vähe, aega on liiga vähe ja see on kusagil ette määratud. Ja selleks ajaks, kui ta käärid välja tõmbas, oli ta kõigest lahti öelnud, oli ennast saatuse kätesse andnud, ja kui keegi on ennast kord juba saatuse kätesse andnud, siis ei tunne ta enam midagi. Ka Sven ei tundnud mitte midagi, aga mitte sellepärast, et ta oleks olnud külmavereline, nagu arvasid ülejäänud ja hiljem selle kohta ka tunnistuse andsid, vaid sellepärast, et tal ei olnud enam midagi tunda. Pealekauba sobis see aeglane liigutus Sveniga, tema teada-tuntud ja ärritava pedantsusega, vägagi. Hiljem pidasid mõned halastamatuks mitte ainult seda liigutust, vaid ka seda, kui ta torkas. Aga torge, õigemini piste, oli tegelikult välkkiire ja juhuslik. Halastamatuks võib õigupoolest nimetada ainult seda, mida tundis abitult kukkuv Sven neil kahel sekundil.
Muuhulgas seda, et täpsus, kaalutletus, tervet elu suunav visadus, tahe ja pedantsus on kasutud, see kõik on täiesti mõttetu, sest on mingisugune kõrgem deemonlik võim, mis võib kõik ära põrmustada – kahe sekundiga.
Bonsaidega oli ta selle juba korra läbi elanud. Sven oli nimelt teismeeast saadik pühendunud ainult ühele kirele: ta kasvatas bonsaisid. Väikseid eksootiliselt väänduvaid maaliliselt vananevaid puukesi. Skandinaaviast oli ta ära käinud korra elus, ka siis läks ta Jaapanisse. Ta tegi korda vähemalt tuhat sassis pead, kuni ta sai reisi jaoks vajaliku raha kokku ja saavutas selle, et ta võiks mõneks nädalaks Jaapani kõige nimekama bonsaimeistri juurde õppima minna. Omavahel öeldes, see oli Sveni tegelik kutsumus ja ta saavutas erakordseid tulemusi. Seda nägi ka Kioto meister, polnud juhus, et ta kinkis Svenile kahesaja seitsmekümne aastase ja kõigest kolmekümne kahe sentimeetrise tammepuu-bonsai. Kõike arvesse võttes oli see Sveni elu kõige suurem kingitus ja ta mõtles tihti selle peale, et kui ta elab kaua ja tal õnnestub ka puukest elus hoida, siis jätab ta järeltulevatele põlvkondadele rohkem kui kolmesaja aasta vanuse puu. Ei ole vaja seletada, milline vapustus teda tabas, kui ta ühel talvisel päeval natuke enne jõule töölt koju jõudes ainult tühjad lillepotid eest leidis. Jaapani tamme ei olnud kusagil, põrandal vedelesid ainult potikillud. Sven arvas, et ta näeb und, see peab olema mingi eksitus, ei midagi muud, ta astus valest uksest sisse, see ei ole tema korter, need ei ole tema lillepotid ja tema puud ei saa siit kadunud olla. Rohkem kui sada puud, millest suurema osa oli ta ise kasvatanud: vahtrad, jalakad, kastanid, pöögid, valgepöögid, rohkem kui sada kääbuspuukest. Kõik tundus seda ebatõenäolisem, et need olid eelmisel päeval koju jõudnud tema elu esimeselt näituselt. Ta eksponeeris oma puid Lundis, ühes väikses ja tähtsusetus kohas, ikkagi imetlesid tema puid paljud, mõned tulid isegi Kopenhaagenist kohale. Näitus tähendas Sveni jaoks tohutut tohuvabohu ja hirmu. Ta suutis vaid mõne hetke nautida seda tunnet, et lõpuks võib ta olla see, kes ta tegelikult on, bonsai suurmeister ja mitte Malmö juuksur. Hardumusega astusid tema juurde tuttavad ja kunded ja ütlesid:
„No näed siis, Sven, me ei osanud arvatagi, et Teie…“
„Oo, Sven, see on imeline!“
„Sven, Teie olete ikka üks hea inimene.“
„Olge nüüd, Sven, miks Te nii tagasihoidlik olete? Te kasvatate Skandinaavia kõige ilusamaid puukesi! Soovime õnne ja edu edaspidiseks!“
Vaene Sven, ta sai ainult mõne hetke rõõmustada, üha enam vaevasid teda mured. Ta pidas pidevalt puude juures vahti, aga mitte sellepärast, et külastajate õnnitlusi vastu võtta ja natuke aupaistes särada, vaid sellepärast, et ta puudega midagi ei juhtuks.
Võib-olla just seda ei suutnud see naine taluda. Sveni muretsemist ja rõõmutust. Et ka nüüd valdab juuksurit vaid hirm ja ängistus, ja see tõi esile ka kõik ülejäänud varem kuhjunud pinged. Sest naine vihkas seda, et Sven kõik oma õhtud puukeste keskel veedab, nokitseb tundide kaupa ainsa oksakese kallal ja terve aasta möödub ükshaaval tuhandeid puulehti puhastades. Sellepärast juhtus nii, et peale näitust, kui puukesed ei olnud oma kohale tagasigi jõudnud, mattis aga mure puude pärast Sveni täiesti enda alla, kuigi põhimõtteliselt ei oleks saanud nendega enam midagi halba juhtuda, proua läks endast välja, kiskus puud pottidest ja heitis kõik kaminasse. Sven ei uskunud oma silmi. Kui ta lõpuks aru sai, mida ta tegelikult näeb, jäi ta just niisama rahulikuks nagu aastaid hiljem Malmö salongis. Ta tõstis Jaapani meistrilt saadud tumerohelise lillepoti kõige suurema killu üles ja küsis:
„Kus on Kioto tamm?“
Naine keeras selja ja vaikis.
„Kas sa kuuled, mida ma küsisin? Kus on Kioto tamm?“
Naine hakkas vastamise asemel nõusid pesema. Sven esitas oma küsimuse uuesti: „Kus on Kioto tamm?“
„Seal, kus ülejäänud,“ vastas naine ninakalt ja lisas veel: „oleks vaid sina ka seal.“
Sven oli alati kartnud, et näeb seda naist uuesti ja kuna see oli kolm aastat tema abikaasa olnud, ei pidanud keegi Malmö salongis juhtunu kavatsetust küsitavaks. Ka Sven ise mitte, kuigi ta teadis väga hästi, et komistas föönijuhtmesse, sellesse juhtmesse, mille tema kolleeg Knudsen oli kõigest kaks minutit varem risti üle ruumi tõmmanud. Sven oleks selle õige pea Knudseni asemel eest ära pannud, kui ta ei oleks kangestunud, sest sisse astus tema kunagine abikaasa, istus otse tema tooli ja küsis triibutamist. Vaene Sven, ta oli ju alati teadnud: kui nad kohtuvad, siis võib õnnetus juhtuda. Aga ta ei osanud uneski näha, et lõpetab vanglas ja oma elu viimase saavutusena võib ta seitse aastat hiljem eeskujuliku käitumise eest konginurgas ühtainust bonsaid kasvatada, öösiti aga mõtleb selle peale, mis kohtuistungil otsustavaks osutus. Selle küsimuse peale, et kui see tõepoolest tahtlik ei olnud, siis miks olid käärid kinni?
Tõlkinud Kadri Pärtel
