ONU JEFF – JÄÄNUGA

Tõlkinud Reet Klettenberg

Onu Jeff oli pärit idakaldalt Bostonist. Alguses tuli ta ainult jõuluks emale külla, aga siis jäi ta meie juurde ja lösutas veel lihavõtetegi ajal minu toas. Põhimõtteliselt oli ta naljakas, aga jubedalt ebausaldusväärne tüüp. Ma ei suutnud taluda, et ta minu toa hõivas. Pidin selle vaid mõneks päevaks loovutama, aga tulemuseks oli see. Ema pressis mu muidugi naksti vanaemaga ühte tuppa. Jumaldasin vanaema, aga temaga kokku kolida? See oli ikka liiast. Plaan oli selline, et onu Jeff asub elama Oaklandi, otsib tööd ja elukoha, ent päevad ja nädalad möödusid, perekond läks igal hommikul välja, mina kooli, ema ja isa tööle, vanaema kõrtsi, onu Jeff aga jäi koju, võib-olla käis ainult all ajalehte toomas, öeldes et otsib töökuulutusi, aga tegelikult lahendas ristsõna, ja selleks ajaks, kui me koju jõudsime, oli ta külmkapi tühjaks õginud. Ja ta helistas kogu päeva, ütles, et tööasjus, aga muidugi pläkutas Bostoni semudega. Kui ta oli end tühjaks mulisenud, ristsõnadega ühele poole saanud ja külmkapi puhtaks lakkunud, lõi ta koivad lauale ja võis kasvõi kakskümmend tund järjest televiktoriine vahtida. Onu Jeff oli ikka räme munn.
„Martha, palun, mõtle järele!“ palus isa. „Sa tõused tund aega varem, et Jeffile kakaod keeta ja leht tuua? Sa püsid vaevu jalul, jumala eest, Jeff on keskealine mees, ta suudab ise alla lehe järele minna ja võib endale hommikusööki teha, kas sa ei arva?“ ütles ta ühel hetkel, kui isegi emal oli ringijooksmisest villand.
Sellest peale ema enam lehe järel ei käinud. Okei. Onu Jeff käis. Aga ära arvagi, et ta end riidesse pani! Ta tõmbas isa hommikukuue ümber, torkas plätud jala otsa ja ükskõik, kas puhus tuul või kallas vihma, ikkagi paterdas ta mööda tänavat poolalasti, tubli kakssada sammu bulvarini välja, üle tiheda liiklusega tänava, aga muidugi mitte ülekäigurajal, vaid seal, kus juhtus, kuue ja plätudega. Nägin vahel peatuses seistes, kuidas tuul kuube sakutas ja tema närtsinud till tuhande tööle mineva uimase inimese nina ees välkus, onu Jeff aga, nagu poleks maailmas kedagi peale tema, ei lasknud ennast üldse häirida. Ristsõna ostetud, läks ta samamoodi tagasi: plaks, plaks, plaks. Ta külmetas pigem munad ära, kui riidesse pani. Koju jõudes heitis ta sohvale, tõmbas teki lõuani ja ajas end alles siis üles, kui nälg silmanägemise ära tahtis võtta, ja siis tuli jälle külmiku rüüstamine.
Isa ja vanaema ajas see oksele, ikkagi jätsid nad kõik ema teha. Nad oleksid tõepoolest võinud Jeffile ust näidata, aga ei. Ema aga oli oma vennaga nii andestav nagu ta meiega kunagi olnud ei olnud. Kui me omavahel olles Jeffi kohta mõne märkuse tegime, kaitses ema teda nagu tiiger.
„Jeff ei ole laisk, ta harib ennast! Kui teie teaksite pooltki nii palju kui tema, siis ei oleks ka teie omadega praegu siin!“
Üks hetk! Kuskohas siis, ema? Kus me siis oleme? Aga küsimus on hoopis milleski muus: kus on Jeff? Mida see talle annab, kui ta oskab hoobilt öelda, mitu purihammast oli brontosaurusel? Minu poolest võib ta hiilata palju tahab, jagada kirbumunni pikkust nanomeetrites, mühakas on ta ikkagi.
Ühel õhtul tuli jutuks – ära küsi, miks –, missugune võis elu olla enne Golden Gate’i ehitamist. Mulle sellised arutelud meeldisid. Ema enamasti vaikis või pani nõudepesumasina käima, isa ja vanaema võisid keskööni Zinfandelit rüübates diskuteerida. Vestlus oli juba tubli tund aega käinud, kui onu Jeff ajalehelt pilgu tõstis:
„Kui ma juba siin olen, vaataksin ka selle silla üle.“
Missugune armulikkus! Jeff laskub selleni, et vaataks oma silmaga silla üle. Isa arvutas välja: ta oli siis kuuekümne kolmandat päeva meie juures. Tead, mis kõige nõmedam? Ta tõusis iga päev voodis – minu voodis – istuli nii, et nägi aknast silda. Tropp. Lahendagu aga oma ristsõnu, aga veel parem oleks, kui ta tõmbaks tagasi Bostonisse nagu sitapurujutt.
„Äkki vaatad siis homme aknast välja,“ ütles vanaema mitte just väikese tülgastusenoodiga. Tõenäoliselt oleks ta isegi täisoksendatud pesukausiga lahkemal toonil rääkinud.
Jeff jäi sügavalt mõttesse.
„Ah, ma ei ikkagi ei vaata seda üle. See ei saa eriti vinge olla, kui ma teda seni märganud ei ole… Vabadussammas paistab vähemalt korralikult.“
On see vast türapea!
Kuidas ta seda tegi, ära küsi, aga kuni ta meie juures passis, sai temast Maini osariigi Portlandi koerarakendijuhtide klubi liige ja ta pidas seda oma elu kõige vingemaks päevaks. Seegi oli absurdne situatsioon.
„Pääseme lõpuks Rootsi kuninga juurde,“ ütles Angelica õhtusöögi ajal vanaemale, „tõenäoliselt ta seisukohta ei võta, aga isegi see on juba midagi, kui võime öelda, et ta on meid vastu võtnud.“
„Kuningas ei loe. Peame nobelistidest arstid enda poolele võitma.“
„Usu mind, Ina, isegi kui see eriti ei loe, siis mingil määral on see ikkagi oluline. Võib-olla saadetakse mind, ainult et ma ei tea sedagi, kuidas tuleb kuningaga rääkida.“
„Eks ikka nii nagu ükskõik kelle teisega!“
„Kujutage ette,“ torkas Jeff vahele, „mind võeti Portlandi Koerarakendijuhtide Klubisse.“
Vanaema ja teised tardusid, vahtisid nõutult Jeffile otsa, siis aga üksteisele. Mida selle peale kosta? Samas mõjus see kainestavalt. Eks ta ole. Mõned tegelevad seesuguste süütute nõmedustega ega vaeva isegi mitte juhuslikult pead selle üle, miks ei toeta Nobeli preemia laureaadid Monizi-vastast seltsi.
Muidugi. See kõlab ju hästi, kui keegi mõnesse klubisse vastu võetakse. Ainult et Portland on Oaklandist kaugel, lootsime, et kui mitte muu, siis vahest klubi pärast tõmbab onu Jeff tagasi itta, aga midagi ei juhtunud, välja arvatud see, et paar päeva hiljem tuli tema liikmekaart – meie aadressile. Tead, mis oli kogu loos kõige parem? Onu Jeffil ei olnud loomulikult ei koera ega saani, ta ei osanud oma kingapaelugi siduda, vahel koukis ema tema arbuusist seemned välja. Olime täitsa üllatunud, kui ta ükskord ikkagi korterist välja läks.

Stocktonis korraldati koertenäitus, ema andis talle raha, et ta mõne oma klubikaaslasega kohtuda saaks. Mõtlesin, et niikaua, kui ta eemal on, vallutan tormijooksuga oma toa tagasi, aga muidugi ei teinud seda. Põhimõtteliselt aga oli Stocktoni reis meile siiski hea: paar päeva oli külmkapp täis, polnud vaja esikus tema kingade otsas kõhuli kukkuda ega vannitoas tema aluspükste vahel laveerida. Ja mis veel parem: näitusel kohtus ta ühe parajasti lahutava Wisconsini eidega. Tõsi küll, sel naisel, kelle nimi oli Zana, oli lahutus käsil niimoodi, et oli seda olnud juba viisteist aastat. Mu vaene onu sai selle naisega tuttavaks ja arvas, et päev, mil ta naisega kokku põrkas nagu lehm kiirrongiga, oli samuti peavõit. Üks oli kindel: see võis tõepoolest mälestusväärne päev olla.
Lõpuks ometi jättis Jeff munemise, ajas kõik jonksu, müüs oma Bostoni hurtsiku maha ja kui mandi kätte sai, ostis auto. See ei tulnud talle loomulikult pähegi, et mitme kuu pikkuse öömaja, alailma tühjaksõgitud külmkapi ja sitaks suurte telefoniarvete eest meile ka veits pappi köhida. Auto kohta ütleb kõik see, et ta ostis selle materjalihinna eest. Algupäraselt oli see olnud hanesitaroheline Buick, aga rooste tõttu juba pigem punane. Laiguline nagu mõni lehm. See plekkis ainult nii palju, kui palju eest romula selle vastu oleks võtnud. Ta lasi küna treileriga maja ette tuua ja keelualas maha panna. Mõtlesime, et nii nagu Jeff meile kaela peale jäi, jääb nüüd see logu siia igaveseks, ja kui oleme trahvi maksmisest puupaljad, laseb linn selle lõpuks meil ära vedada.
„Ärge muretsege, Jeff oskab autodega ringi käia, ta teeb selle varsti korda,“ ütles ema, aga ta näost oli näha, et ta ei usu seda isegi. Auto oli saabunud ennelõunal. Oli pärastlõuna, päike paistis, Jeff lösutas, tuhvlid jalas, voodil, vaatas miljonimängu kordust ja näris pistaatsiaid. Polnud tõenäoline, et emal õigus on. Aga imesid ikka juhtub veel. Järgmisel päeval kargas onu Jeff käulale kallale. Aga ära arva, et ta end riidesse pani! Ta seisis Buicki kõrval, isa kuub seljas, isa tuhvlid jalas, ja kadus vöökohani kapoti alla. Õhtu poole vahtisime murelikult tänavat ja nägime, kuidas Jeff läheb ühte majja, tuleb siis välja, läheb teise, laseb siin ja seal uksekella.
„Issand jumal, mida see lontrus korraldab?“

Lõpuks vedas ta kusagilt kaabli ja putitas lambi valguses veel õhtulgi.
Õhtustasime. Meil oleks võinud hea meel olla, et ta suppi ei luristanud ega kõige esimesena liha ei haaranud, kuid olime ikkagi mures: kuni hull Jeff tänaval oli, ei tundnud me end turvaliselt. Vaevaliselt tuli sõba silmale, vähkresime küljelt küljele ja vintsklesime, südaöö oli möödas, kui väljast ikka veel kopsimist kostis. Hiljem astus tuppa värelev vari, isa.
„Öelge, mida ma teen? Meid antakse üles.“
„Kõmmuta ta maha,“ soovitasin papsile.
„Ei saa.“
„Vähemalt lahuta end tema õest,“ ütles vanaema.
„Ma kaalun seda.“
Koidikul kuulsime, et Jeff tuli korterisse, nohises, tatsas ringi, õgis ja kadus jälle. Hommikul astusin uksest välja: tänaval muutuseta, Buicki kapott lahti, selle ümber mutrid, tööriistad ja kaltsud, lamp mootori kohal põles veel, tagaistmel aga põõnas Jeff. Vähemalt ei põõnanud ta minu toas – see aitas mind küll kõvasti, kui ma ikkagi tagasi kolida ei saanud. Tunnistan, et kui ta seal tagaistmel uinus, jalg aknast väljas, räsitud ja kurnatud, olin natuke heldinud. Ta oli ikkagi terve öö autot remontinud.
Pärastlõunal ei uskunud ma oma silmi: Buicki kõrval oli sitaks suur kollane trafo, onu Jeffil mask ees, ja ta keevitas, hommikukuub seljas. Ma ei tea, mida, aga keevitas. Pritsis lahtisel tänaval sädemeid, jalakäijad ei teanud, kuhupoole hüpata. Paps oli üksi kodus, ta oli harva selline, käis edasi-tagasi, oleks hea meelega juukseid katkunud, aga kui ka ema koju laekus, rahunes ta maha, jõi klaasi vett ja kadus oma tuppa. Nagu ma hiljem teada sain, oli vanaema maja ees lendavaid sädemeid nähes kanna pealt ringi keeranud ja tagasi Destinationisse läinud. Tema seda pealt vaadata ei kavatsenud.
„Kuule, pojake! Ütle oma isale, et ta lõpuks ometi südame rindu võtaks ja selle püstihullu koju kamandaks, muidu teen suure skandaali. Lasen Jeffi niimoodi läbi peksta, et ta sellesse sureb,“ ütles vanaema, kui ma teda pärast kooli Starbucki juures külastasin.
Andsin kodus sõnumi üle, kuna teadsin, et ta tunneb päris mitut kappi, kes Jeffi kommikoti eest emosse taovad. Pärast vanaema surma oli meil just see probleem, et pokkerivõlgade pärast tulid meie kaela peale sellised palgalised peksjad.
„Hea küll, hea küll, äkki ta jätab varsti järele, varsti,“ ütles isa ja ühtlasi oli tema näost näha, et ta uskus täpselt vastupidist: nüüdsest peale elame igavesti niimoodi, et see Bostoni elajas täpselt välisukse ees parkimiskeelu alas keevitab.
Majaesine tänavalõik muutus remonditöökojaks, õli voolas, keset ööd kolisesid mutrivõtmed, vints kriuksus, kinnikiilunud mutrid krigisesid, aga võib-olla põdesime asjata, Ameerika on hullematki näinud. Meie peale ei kaevatud, naabridki ei nurisenud.

Pane tähele: igas maailma kandis leidub kujusid, kes hommikust õhtuni aknalaual lösutavad. Ka Websteri tänavas elas vahtijaid ja nende jaoks oli Jeffi väljailmumine ilmselt aastakümne olulisim sündmus. Lõpuks ometi ei passinud nad ainult varastatud kraamiga hangeldajaid, vaid ka seda kentsakat, julgen arvata, et mõnedele ka romantilist etendust, sest lõppude lõpuks Jeff ei varjanud, et kogu see suur putitamine on ühe naise, kellegi Zana pärast. Pärast igat olulisemat tööfaasi helistas ta naisele ema mobiililt, rääkis edasi-tagasi marssides ja karjudes:
„Jah, kallis, täna tõmbasin karburaatori laiali, teen nii kiiresti, kui saan, armastan sind!“
Tund aega hiljem aga:
„Tihend tuleb välja vahetada ja küünaldega pole ka kõik korras, aga ootan juba väga meie kohtumist. Kuidas sul läheb? Kas igatsed minu järele? Tahan sinuga olla, kallis!“
Minu arvates oli see naljanumber. Aga mitte kõik ei arvanud nii, see on kindel, sest miks nad muidu Jeffile näiteks voolu oleks andnud. Need vanad pässid, kes kuseplekilistes bokserites alla posti järele tulid, nägid Jeffis oma käestlastud võimalusi. Jeff kusi veel kõrge kaarega, ta polnud enam esimeses nooruses, aga võis veel paar korda naistele taha keerata, ja see Zana… Jummel! Võis see alles pepu olla! Kindlasti mõni Julia Robertsiga ristatud Lara Croft, Mia Farrow või Naomi Campbell – vastavalt igaühe maitsele. Oligi hea, et Jeff tema pildiga ei lehvitanud, nii ei olnud kujutlusvõimel piiri, temast võidi selline seksijumalanna vorpida, millist vaid taheti; mis kellegi tüüp toona parajasti oli. Nad mõtlesid, et oleks tulnud tubli kolmkümmend aastat tagasi mõne noore eidega samamoodi jalga lasta.
Loomulikult oli ka naistel oma arvamus, neil oli asi selle võrra raskem, et nad ei saanud rüütlit kujutleda Harrison Fordiga ristatud George Clooneyna, kuna too oli neil paganama silma all. Peab tunnistama, et isegi kui ta polnud Adoonis, oli Jeff ikkagi sarmikas, heas vormis kutt, teine asi oli see, et teatus vanuses naistele on iga alla neljakümnene mees Brad Pitt. Naised mõtlesid sellele, et kui vaid nende pärast maailma lõpus mõni karburaator laiali kistaks! Ja muidugi olid seal veel eakad nagu näiteks tädi Barrymore, kes võinuks Jeffi pärast kõige rohkem kannatada, ta elas ju esimesel korrusel ja Jeff keevitas just tema lillekastide all, aga ei! Mõne päeva möödudes nägin jahmunult, et ta kandis Jeffile limonaadi ja kohvi ja oli temaga nii lahke, nagu oleks Obama isiklikult tulnud, et kampaania käigus oma käega trepikoda üle värvida. Täitsa perses. Hiljem küpsetas tädi Barrymore vahvlit, patsutas Jeffi nägu, kaebas, kui kõhn teine on ja tõotas:
„Pojake, selleks ajaks, kui sa auto kokku klopsid, nuuman su siledaks. Sa ei saa niimoodi selle naise juurde minna, sa pead vormis olema, saad aru?“ Ja sellest peale tädi Barrymore keetis ja küpsetas, askeldas kogu päeva köögis, ei jõudnud onu Jeffi küllalt nuumata, keda see muidugi vähimalgi määral ei takistanud edaspidigi külmkappi riisumast. Ausalt, Jeffis roiskus toit silmapilguga, see pole lihtsalt võimalik, et keegi nii palju õgib. Tal oleks nagu parasiidid olnud, sest samas võinuks ta tõesti paar naela priskem olla.

Ja muidugi leidus igas trepikojas vähemalt üks „spetsialist“, mõni nokitsev targutaja. Meie juures oli selline vana Charles, kes ei läinud peldikussegi tangideta. Ta ilmus enam-vähem tädi Barrymore’iga samal ajal Buicku kõrvale ja „tundis asja“. Ühesõnaga, kuigi kartsime skandaali, juhtus hoopis vastupidine: Jeff ei tekitanud ümberkaudsetes mitte ainult uudishimu, vaid ka sümpaatiat. Arusaamatu – kui nad oleksid teadnud, missugune tropp ta oli!
Niisiis käis suur putitamine. Onu Jeff tellis kastitäie pihustit mutrite lõdvendamiseks ja kümme liitrit „soodushinnaga“ autoläiget. Parimast kohast, telepoest. Ema maksis sõna lausumata. Jeff määris kogu kraami püssi peale ja selle operatsiooni ohvriks langesid ka mõned mu T-särgid. Uskumatu! Nii kaua hõõrus, kuni Buick nägi tõepoolest välja nagu küüritud laevatekk. Kolm päeva hiljem saabus jälle kuller ja tõi kümme tuubi tolmutõrjuvat armatuurihooldusvahendit. Ema ei kõssanud, vaid plekkis.
Seitsmenda päeva hommikul tuiasime, hambahari käes, iiveldust tundes pahasena korteris ringi nagu kajakasitt tuules, kui maja raputas kõmakas. Viskasime kõik käest, hambaharja, käteräti, klaasi, tormasime akna juurde, isegi maavärin poleks suuremat ehmatust põhjustanud, aga puurisime asjata tänavat, midagi ei olnud näha.
„Kui see oleks vaid udu,“ ohkas paps, aga ei olnud. See oli suits mis suits, paganama suur suits, sinakas suits, ja kui akna avasime, tungis tuppa vänge bensiinihais.
„Ma loodan, et ta lendas õhku,“ ütles vanaema, kuid läbi heljuva suitsu hakkas tasapisi kostma Buicku veidi puperdavat, sügavat ja rahulolevat nurrumist. Hurraa! Jeff oli käula tõepoolest üles tagunud. Ema vaatas meile põlglikult otsa ja suundus vannituppa nagu kuninganna buduaari. Ta ei teinud piuksugi, ei pidanud meid sõnagi vääriliseks – saad aru, mida see tähendab? „Ma ju ütlesin. Mida teie ka teate? Räpased muidumehed!“
Onu Jeff põõnutas veel viimast korda mu toas, ootas, et ka vanaema koju jõuaks, siis aga istus päevi näinud, roostest puretud, aga kenasti nurruvasse Buickusse, et Zana ja Suure järvistu poole teele asuda. Kui teda uskuda võis, kolisid nad kokku. Nad võisid korralikult ringi hulkuda, saime temalt kaardi Detroidist, Chicagost, Indianapolisest ja veel nii poolest tosinast kohast. Ta tahtis, et me näeks, kui kuradi hea tal on.
Kõik on uskumatult super, lihtsalt jumalik, te ei suuda seda ettegi kujutada!
Ükskord saatis ta isegi foto. Seisid muidu kena eidega – kurat, see oli tõesti Julia Robertsi ja Lara Crofti ristand! – lehmaga sarnaneva Buicku nina ees, nende kohal kondensatsioonitriipudest sigrine asuursinine taevas, nende kõrval pildistavad jaapanlased, päike sillerdas, uduses vasakus nurgas jooksis husky, taustal aga pahises Niagara. Keskel irvitas Jeff nagu mõni lootustandev presidendikandidaat.
Poolteist aastat hiljem tuli ta ikkagi meie juurde tagasi, kuigi ema oli siis juba jalga lasknud. Onu Jeffil oli ainult üks kohver, Buick ja ka kõik muu oli läinud. Ta tuli rongiga, kolmandas klassis, ja oli kaalust vähemalt kakskümmend naela kaotanud. Ta polnud kunagi varem olnud nii räsitud, hoolitsemata, kaame ja vana kui siis. Isa ja vanaema üritasid delikaatseks jääda, isegi pime nägi, et onu Jeffist oli möödunud kuudel paar ekspressrongi üle sõitnud.

„Kuidas Suur järvistu oli?“
Mida ta selle peale vastas? Ma ei uskunud oma kõrvu.
„Super.“
„Miks sa siia tulid, Jeff?“ küsis isa.
„Ma ei tea, kus Martha on.“
„Meie ka ei tea.“
„Aga kas ma võin teie peale loota?“
„Loomulikult, aga siin sa elada ei saa.“
Isa hankis talle elukoha, ajas välja abiraha.
Veidi hiljem, kui vanaema haiglas oli ja veel vaid vaevu hingitses, sadas onu Jeff meie juurde sisse, muidugi täpselt õhtusöögi ajal, istus sõna lausumata laua otsa ja tõmbas kausi enda ette.
„Kuidas Ina tervis on?“ küsis ta täis suuga.
„Halb. Lootust eriti ei ole.“
Onu Jeff murdis leiba, haukas mõned viinamarjad ja kallas omale mahla.
„Kas ma võiksin tema tuppa kolida, kui ta ära sureb? Ma ei jaksa üüri maksta.“
Meil jäi lusikas poolel teel seisma, isa vahtis Jeffile otsa, nägu must nagu öö, aga see ainult õgis. Ei jõudnud üht suutäit veel allagi neelata, kui juba järgmise järele saatis, leiva järel pekk, selle peale tomat, tomati järel kurk, veidi sinki, redist, leiba, siit natuke juustu, sealt paar kapparit, ja muudkui näris, neelas, neelatas, ja et mitte lämbuda, rüüpas ikka ja jälle mahla.
„Mis sa siis arvad, John,“ küsis ta uuesti, „kas ma võiksin tema toas elada?“
Mõtlesin, et see hetk on saabunud. Nüüd saad oma palga, Jeff. Nüüd on isal mõõt täis. Selle naise vend, kes meid sõna lausumata kõrvale heitis, spekuleeris jumala avalikult vanaema surma üle ega tundnud piinlikkustki, vaid muudkui õgis ja õgis ja õgis. Õnn oli, et Angelica seda ei näinud, sest ta valvas vanaema voodi kõrval. Nüüd kargab isa püsti, virutab Jeffi pikali, sikutab juukseid pidi ukse juurde ja taob teda, kuni ta liigutab. Siis ütleb ta mulle:
„Tule aita mind, poeg! Too prügikott, paneme selle pasa kotti ja viskame lahte!“
Mina oleks muidugi rõõmuga tormanud.
Mis sa arvad, mis juhtus? Isa neelatas nagu alati ja ütles ainult:
„Me juba ütlesime, et siin sa elada ei saa.“
Kogu lugu. Vähemasti oli ta selles otsustav.
Ma arvasin, et kargan ise püsti ja torman onu Jeffi asemel isale kallale, siis aga tuli mulle meelde, mis ta luuletustega juhtunud oli. Jätsin kõik kus kurat.
Jeff müüs pool aastat isa koolivenna poes Websteri tänavas kartulit, vabal ajal aga kükitas edaspidigi meie juures; kord oli tal vaja seda, kord teist, et kuidagi järje peale saada, aga ta raius nagu rauda, et põhimõtteliselt on kõik kenasti ja hästi. See tähendab super. Ma ei usu, et kõik kenasti ja hästi oli, sest miks ta siis lõpuks sillalt alla hüppas?

Ennelõunal lipsas ta veel meie juurde. Ema oli talle enne Stocktoni koeranäitust korteri võtme andnud, isa aga ei olnud seda tagasi küsinud. Paps oli tööl, mina läksin vihmast hoolimata Angelicaga vanaema hauale, pärast aga pildusin Heinoldis nooli. Õhtupoolikul viisin Rose’i õe kinno „Jääaega“ vaatama. Onu Jeffiga me sel päeval ei kohtunud, õhtul nägime ainult, et külmkapp on jälle jumala tühi, ta oli kõik Rolling Rockid ära joonud ja oma aluskad pesumasina peale unustanud. Tõsi küll, esimest korda elus oli ta köögilauale kakskümmend dollarit pannud. See oli täitsa väikeseks kokku volditud. Selle põhjal aimasime, et miski ei klapi. Kirja ta ei jätnud. Mida ta ikka kirjutanud oleks? Tõenäoliselt sai tal villand. Kõigest. Kõige rohkem iseendast. Õige kah. Aga sellegipoolest pesi ta end viimast korda puhtaks, riisus külmkapi tühjaks ja jõi kõik õlled ära.
Ta sai kohe surma, ka vesi andis ta kiiresti Hendrik Pointi juures välja. Tema taskutes ei olnud ei ühtegi närust dollarit ega taskunugagi, mitte kui midagi, ainult juhiluba ja Wisconsini eide kiletatud foto. Laevakruvid olid ta korralikult ära lõikunud, ime, et ta ühes tükis oli. Uskumatu. Kas sellesse klubisse pääsemine oli tõesti nii suur asi, küsin ma. Mida perset ta sealt üldse otsis? Mis ta Bostonisse ei jäänud?
Tuhastamise katsime meie, ema me ei leidnud, kuigi omavahel öeldes oleksime pidanud juba isa kirsturaha jaoks säästma. Ta oli suremas. Töötas ja vaakus hinge. Korraga. Selline see paps oli. Mida me teha oleks saanud? Lasime Jeffi tuhastada, see oli kõige odavam. Hüvastijätutseremoonia poleks niikuinii kõne alla tulnud, sest onu Jeff oli kole katki läinud, magu ja soolikad puudusid täiesti, tõenäoliselt olid need laevakruvi külge takerdunud, ka kõri oli miski läbi lõiganud, ja veel nii põhjalikult, et pea rippus kaela otsas vaid tänu nahale, nägu olid kajakad nokkinud, kõhuõõnest piilusid veel tuvastamiselgi krabid. Kogu kuli mahtus ära spordikotti. Matusebüroost tuli üks tüüp ja pakkus, et teeb ta korda, topib kõhu täis, ta oleks vaat et sama suur kui eluajal, õmbleb pea külge, silub näo enam-vähem ära ja siis oleks isegi avatud kirst maitsekalt teostatav, aga kogu see lugu oleks maksma läinud – kirjuta ja loe – üheksasada dollarit. Kust meil toona enam sellist raha võtta oleks olnud? Jäime tuhastamise juurde, seda enam, et Jeffi muldasängitamine ei olnud lõppkokkuvõttes meie asi. Mõtlesime, et ei mata teda mahagi, katame krematooriumi kulud, seda võime veel teha, aga las põrmu sängitab mulda ema, kui ta välja ilmub, või keegi teine, kes tõesti tema lähedane on. Saatsime urni hapra ja rikneva pakina aadressile, kus teoreetiliselt elasid ema ja Jeffi vanemad, ise olime rahul, aga kaks nädalat hiljem tuli onu Jeff tagasi.
Adressaat tundmatu.
Saatsime Wisconsini kanale telegrammi, ta ei vastanud muidugi kaht sõnagi. See oli küll tõesti super, võiksin öelda. Tead, mida ma ütlen?

„Käi kah perse, Zana!“
Ja enne kui ma unustan:
„Ema, sa võid kah mulle selle teene teha.“
Paariks nädalaks jäi onu Jeff meiega. Panime ta vanaema tuppa. See oli kehv tunne. Ironiseerisime küll, et lõpuks kolis Jeff ikkagi vanaema kohale, tõsi küll, teda ei tunne äragi, ta on nii vaikne. Kui maja vaikseks jäi, ei suutnud me unustada, et naabertoa pimeduses teisel pool seina seisab urn Jeffi põrmuga. Seepärast otsustasime, et maksku, mis maksab, saame sellest lahti, igaveseks, kui võimalik. Kui see minu teha oleks olnud, oleksin ta lahte puistanud. Miks ka mitte? Paljudele teeb lausa heameelt, kui nad ookeanis lõpetavad. Isa ja Angelica aga kartsid, et ühel ilusal päeval ilmub ema ikkagi välja ja nõuab selgitust, miks me teda korralikult maha ei matnud. Angelica aitas ka kulusid kanda. Tseremoonial olime perekonnast kolmekesi: mina, isa ja Angelica; neljandaks tuli tädi Barrymore, kes veel kuid hiljemgi urni külastas; tema oli ainus, kes onu Jeffi südamest armastanud oli.

ENGLISH

Share on Facebook

Tweet