\n

KÁZMÉR SPÍLER

Ühe minuti novell: Kázmér Spieler

villanovellas Centauri writer roman literature ice pickMaineka Villa tegutsemisest saati on maailmast läbi tuhisenud mitmeid voole, ja vastavalt sellele on Villas nähtud ka kõiksuguseid veidrikke. Realiste, idealiste, sõgeusklikke, snoobe, patsifiste, spiritiste, isegi üles lugeda on raske, kes kõik. Kolmekümnendate aastate alguses oli Villa püsikunde tol ajal mitmel pool tuntud Kázmér Spieler, kes oli tõepoolest isemoodi noormees, ja keda ennekõike võiksime paigutada okultistide ridadesse. Ta kandis taskus võlukive, tahtis saada kirjanikuks, ja tuleb tunnistada, et ta tegi selle eesmärgi nimel kõik. Ta ei kohkunud tagasi isegi maagia kasutamisest, ta töötas samas maaniliselt, esialgu ühes Kispesti üürikorteris, hiljem kõige erinevamates kohvikutes, lõpuks aga eranditult ainult Villas. Villas lõi oma teoseid palju kirjanikke sellel lihtsal põhjusel, et nad tundsid ennast seal hästi ja aias pirnipuu all võis neid tabada viljakas loomepalang. Kuidas me ka ei tahaks, ikkagi ei saa me väita, et ka noor Spieler ülalmainitud põhjusel Villa kasuks otsustas. Küsimus on niisiis selles, et kui see polnud mitte koha võlu, siis mis muu võis veenda teda jääma?
Kázmér alustas loomingulist karjääri vapustava, sünge teosega, kohe alustuseks ühe hirmsa romaaniga. Kuid üsna pea võttis tema üle võimust eksiarvamus, et kuna ta paljastas romaanis Kurjuse, said surnud tema peale vihaseks ja teevad kõik selleks, et teos kunagi trükki ei jõuaks.
Käsikirja esimese versiooni unustas ta omnibussi. Mõni päev hiljem luges ta, et üks omnibuss oli teelt kõrvale kaldunud ja Doonausse põrutanud, ja ta oli kindel, et just seesama, millele käsikiri oli jäänud. Mõni nädal hiljem, kui ta koos Fótist pärit sõbrannaga Ráckeve kandis Doonaul aerutas, läks nende paat ümber, nii et teise versiooni neelas jõgi. Kázmér nimelt kandis käsikirja endaga igal pool kaasas. Tema sõbranna pääses, kuid seegi polnud talle lohutuseks. Mitme sarnase juhtumi järel otsustas ta ühel päeval, et ei tassi teost endaga kaasas, niikuinii kaob see ju ära, upub või kisub tuul selle tal käest.
Selleks ajaks kui ta koju jõudis, oli tema üürikorter maha põlenud, ja nii hävis ka seitsmes käsikiri. Kázmér oli veendunud, et kogu linnas on Villa ainus sopike, kus püha viha täis vaimud talle liiga teha ei saa. Ta töötas usinalt peaaegu terve aasta talle talveaias reserveeritud laua taga, kuid pärast teose lõpetamist, kui ta oli seda ka klaasi šampusega tähistanud, turgatas talle pähe küsimus: kuidas käsikiri Villast välja toimetada? Sest kohe kui ta välja astub, tabab teda kindlasti välk.
„See on sellepärast, et ma kirjutan Kurjuse olemusest!“ ütles ta enesega rahulolevalt ja maneerlikult, mille peale imeilus ja lihtsameelne ettekandja talle soovitas:
„Jätke aga rahus see raamat siia, meile ei saa see liiga teha. Minge koju ja kirjutage teine raamat Headuse olemusest. Või ei tea Te sellest midagi?“

Tõlkinud Berit Puidet

Vélemény, hozzászólás?

Az email címet nem tesszük közzé. A kötelező mezőket * karakterrel jelöltük

Social media & sharing icons powered by UltimatelySocial
error

Kas teile meeldis veebisait? Kui jah, siis jälgi meid sotsiaalmeedias! Ette tänades!