Aga vaese hea Krisostomuse keha sügeles endistviisi, ning kui võimalik, siis ehk isegi karva võrra hullemini kui augustis. Just siis hakkas ta esimest korda muretsema. Ta vaatas, ega tal täisid ei ole ja kas ta pole kuskilt lestasid üles korjanud või on hoopis liivakirbud end ta naha alla sisse seadnud. Ta jõudis juba hakata mõtlema, et sügelus on ehk ilmaliku elu jäänuk, ja kui see nii on ja tal tuleb – Jumal hoidku – tõtt tunnistada, siis mäherduse halvakspanuga peab ta silmitsi seisma. Seepärast jälgis ta teisi salamisi, ent põhjalikult vespril, pühapäevamissal, õhtupalvusel, vigiilial, isegi lõunat süües vaatas ta, millal, kus ja kui palju teised kratsivad. Ja kui novembri lõpus esimesed külmad saabusid, lehed maha langesid ja putukate elu lakkas täiesti, luuderohtu kasvanud kindluseseinad kajasid öösiti rahutute haneparvede kaagatustest, päeval aga kulgesid üle basiilika torni sookurgede pehmelt lainetavad roosikrantsid, nägi ta, et teisedki sügavad ennast. Kirikuteener, isad Karistus, Papüürus ja Turske samamoodi nagu väravavahi koer või Kolesterooli kassid. Abt Gigant rohkem kui korra isegi altarisakramendi ajal.
Tõlkinud Reet Klettenberg
Krisostomus oli pool aastat noviits olnud, kui ta keha sügelema hakkas. Kõigepealt hakkas sügelema ta selg, hiljem turi ja kehakumerused ning lõpuks ka kõht ja nägu. Esialgu ei omistanud ta asjale tähendust. Oli august, õhus lendas õietolmu, hoov oli täis põhku, mööda linnusevalli veeresid heinavankrid, nõgesed kraavipervel ulatusid lõuani, vana puuviljaaia taguse sealauda seinu kattis päeval miljon kärbest, isegi Porta Speciosa punasest marmorist kivipalmikud ja konsoolid mustasid kärbestest, isa Sandi muulade ümber lendlesid tassisuurused kiinid, kui aga päike loojus, parvlesid veehoidla kohal sääsed, meenutades suitsupilve. Sügelemiseks oli seega põhjust küll ja küll, rääkimata sellest, et väravavahi must ja nimetu koer isa Kolesterooli kasse jahtides kuus korda päevas oma kirbud kogu õue peale laiali tassis, kust need mööda maad lohisevate rüüde alumistes voltides kiiresti kloostri kaugeimatessegi soppidesse ja väikseimategi kongialtariteni jõudsid. Sügelusel ei olnud küll mingeid jälgi – ei parmudele viitavaid vesiseid paiseid, sääsehammustustest jäävat kupulist punetust ega ka kirbu tegutsemist märkivaid tillukesi punaseid torkejälgi –, ent sellele vaatamata kratsis kloostri naabruses asuvast külast pärit vend Krisostomus end rahumeeli terve suve ega muretsenud.
Sügisel muutus õhk jahedaks ning sääsed, parmud ja kärbsed haihtusid uttu, isegi väravavahi koera kirbud tõmbusid asemesse peitu ega mõelnudki minna seikluslikele avastusretkedele, et maitsta kõiki isasid, vendi ja diakoneid. Aga vaese hea Krisostomuse keha sügeles endistviisi, ning kui võimalik, siis ehk isegi karva võrra hullemini kui augustis. Just siis hakkas ta esimest korda muretsema. Ta vaatas, ega tal täisid ei ole ja kas ta pole kuskilt lestasid üles korjanud või on hoopis liivakirbud end ta naha alla sisse seadnud. Ta jõudis juba hakata mõtlema, et sügelus on ehk ilmaliku elu jäänuk, ja kui see nii on ja tal tuleb – Jumal hoidku – tõtt tunnistada, siis mäherduse halvakspanuga peab ta silmitsi seisma. Seepärast jälgis ta teisi salamisi, ent põhjalikult vespril, pühapäevamissal, õhtupalvusel, vigiilial, isegi lõunat süües vaatas ta, millal, kus ja kui palju teised kratsivad. Ja kui novembri lõpus esimesed külmad saabusid, lehed maha langesid ja putukate elu lakkas täiesti, luuderohtu kasvanud kindluseseinad kajasid öösiti rahutute haneparvede kaagatustest, päeval aga kulgesid üle basiilika torni sookurgede pehmelt lainetavad roosikrantsid, nägi ta, et teisedki sügavad ennast. Kirikuteener, isad Karistus, Papüürus ja Turske samamoodi nagu väravavahi koer või Kolesterooli kassid. Abt Gigant rohkem kui korra isegi altarisakramendi ajal. Ühes käes püha valge leib, Kristuse ihu, samal ajal kui teine käsi transsubstantsiatsiooni ajal talaari varjus sügab. Kui juba kõik kratsivad ja kellelgi samas midagi viga ei ole, milleks siis muretseda, mõtles Krisostomus, välistamata sedagi, et see haiglane enesejälgimine polnud millegi muu kui alpuse tagajärg. Kui ta ühel päeval taipas, et palvetab kiheluse möödumise eest, hakkas tal häbi, sest arvas, et järelikult ei usalda ta end Jumala hoolde, ei usu tema tahtesse. Kui ta kord juba tahab, et kiheleks, siis tuleb sügada, mõtles Krisostomus, aga mitte vespril kiheluse pärast paluda! Mis käitumine see on, kui külas anuvad vaesed kerjused ja linnaservas leeprahaiged toidupala ja ellujäämise eest. Ja kui ta juba kiheluse asjus Taevase Isa poole pöördub, kas poleks siis palju sündsam lugeda mõned meieisad ka abt Gigandi kiheluse lakkamise eest?
Ent just oma südametunnistuse pärast ei suutnud ta kõhklustest vabaneda. Kui Krisostomus kratsimist pihtis, pidas abt Gigant tema lugu esmalt eksituseks, õelaks naljaks, pihi sakramendi mõnitamiseks ega andnud talle patte andeks. Vaene vend juurdles murtult selle üle, mis võib küll olla Jumala tahe, kui laseb ta kloostrist välja heita üksnes sellepärast, et ta lugu pihtis? Järgmisel päeval kutsus abt Gigant ta enda juurde ja noomis teda. Krisostomus mõtles, et nüüd saadetakse ta vendade seast minema. Abt oli range, ent oma otsused langetas ta kaalutletult, ja kui nõukogu kaldus kiheleva kehaga noviitsi väljaheitmise poole, tahtis tema teada, mis põhjusel ta kratsimist pihtis. Krisostomus andis järgmise vastuse:
„Kuna see probleem pole hea tüki aega lahenenud, mõtlesin, et kui Issand saadab mulle sügeluse, tahab ta ehk, et ma seda taluksin. Lõpuks arvasin, et see on proovilepanek nagu tsölibaat, ja kui ma sügan, hakkan sellele vastu.“
Kui ema teda jõuludel külastas, tundis Krisostomus abt Gigandi lubatud viie minuti jooksul huvi oma õdede-vendade käekäigu vastu ja uuris, kas ema ei tea mõnd rohtu sügelemise vastu. Talve teisel poolel oli klooster veel vaiksem kui tavaliselt, päevi täitis mõtisklemine, vend Krisostomuse omi aga imestus: et ta ikka veel kratsib ennast, lamades, istudes, seistes, ta sügeleb väljakannatamatult üle keha, ja ühel õhtul, kui ta avas Piibli Esimese Moosese raamatu kohalt, silmas ta üsna pisikest piimakarva putukat lippamas 1.18 juurest 3.15 suunas. Kiiresti lappas ta kogu köite läbi ja leidis säärase täitaolise putuka veel 37.20 juurest, Kohtumõistjate raamatu 16.6 juurest, Matteuse evangeeliumi 23.27 juurest ja Johannese ilmutuse 20.1 juurest lausa kolm tükki! Vend Krisostomus oli ahastuses. Ta pani Piibli kinni, lõi risti ette, võttis voodilt lina ja kuigi see oli keelatud, torkas ta selle ikkagi aknast välja ja raputas seda, lõpuks pani ta lina lauale ja pühkis käega siledaks. Ta kummardus lina kohale, sasis ägedalt juukseid ja otsis siis putukaid. Ta kordas toimingut nii tosin korda, kuni lõpuks nägi ka linal üht elukat.
„Mu Jumal! Mul on täid,“ ohkas ta ja, silentium ees või taga, võttis pärast voodi kordasättimist kiirustades suuna klausuurile, kus tormas otsejoones abti juurde.
„Mis sinuga lahti on, vend?“ küsis abt Gigant, kui Krisostomus läbimärjana, higistades, ägedalt kratsides, silmanähtavalt lõpliku ahastuse äärel tema ette seisma jäi.
„Mul on täid,“ tunnistas noviits keerutamata ja seisis silmi maha lüües ja käsi palveks seades seina äärde. Abt jäi mõttesse ja palus tal siis toast lahkuda.
„Ootad mind siin!“ ütles ta ja läks isa Joodi kutsuma, kes Krisostomuse juuksed, krae ja isegi kaenlaalused hiljem üksikasjalikult läbi uuris, kuid midagi ei leidnud. Abt Gigant vangutas pahaselt pead.
„Kust sa võtad, et sul täid on? Ega ometi ometi selle sügeluse pärast?“
Krisostomus vaidles vaikselt ja aupaklikult, ent otsustavalt vastu:
„Mitte sügeluse pärast. Ma leidsin täisid. Minu seljas on neid vähe, aga Pühakiri lausa kubiseb neist!“
„Sinu Piibel?“ küsis abt vastu.
„Jah, minu Piibel, peaasjalikult Ilmutuse juures.“
Isa Jood muigas, ent kui ta pilk abti pahakspanuga kohtus, muutus temagi süngeks.
„Või et su Piibel, Ilmutuse juures? Too see Piibel siis siia!“
„Just nii,“ ütles Krisostomus, nööpis rüü kinni, kohendas skapulaari ja tuiskas oma kongi suunas.
„Lähme sisse!“ pani abt Gigant isa Joodile ette, kes lootis, et nüüd, kui noviits on läinud, saavad nad asja nelja silma all arutada. Nimelt et vaene Krisostomus, kes on algusest peale imelik olnud, on hulluks läinud. Ent abt Gigant ei öelnud midagi, istus laua taha ja ootas, kuna isa Jood seisis pooleldi kinni lükatud ukse kõrval Maarja pildi all nagu kuju. Polnudki vaja pikalt passida, vend saabus hingeldades, püha raamat kahe sõrme vahele napsatud. Abt Gigant tegi lauale ruumi.
„Pane siia!“
Krisostomus kuulas sõna.
„Ava Ilmutuse juurest.“
Vend pani raamatu valmis, keeras abt Gigandi poole, aga enne kui ta selle lahti tegi, hoiatas ülemat:
„Härra abt, olge väga ettevaatlik, nad on väledad ja kaovad hetkega köitesse.“
„Hea küll, tee aga lahti!“
Krisostomus avas täidega kirjakoha, mille oli järjehoidja abil märkinud, abt Gigant ja isa Jood aga kummardusid uudishimulikult lähemale ja tõesti, nüüdki jooksis laiali neli-viis piimvalget täilaadset putukat. Krisostomus ajas end kergendunult naeratades püsti, ta ei öelnud midagi, kuid oli uhke. Isa Jood surkis lehti, lömastas ühe aeglasema piimakarva olendi sõrmeotsaga ja pöördus Krisostomuse poole:
„Aga kulla vend! Need on ainult tolmulestad. Need ei ime verd. Raamatukogu on neid täis. Sul pole vaja millegi pärast muretseda.“
Krisostomus küsis veel, mida tolmulest sööb, ja sai teada, et paberit, tolmu – kõike, mida vanades raamatutes leidub. Kergendunult ja mõneti häbenedes astus ta uksest välja, kui abt talle järele ütles:
„Vend Krisostomus, veel üks hetk! Pühi siis sagedamini sellelt Piiblilt tolmu ja tegele vähem kihelusega.“
Sel hetkel mõtles Krisostomus ise sellele, et oleks pidanud pigem frantsiskaani munkade juurde minema, mitte säärasesse teaduslikku ordusse. Ta üritas abt Gigandi manitsustest kinni pidada ja sestpeale kloppis ta Pühakirja kolm korda päevas, enne igat ühispalvust, lappas köite leht-lehelt läbi ja püüdis leitud tolmulestad kinni. Samuti üritas ta üha tugevamale kihelusele mitte mõelda. Ega süganud end. Ta arendas kiheluse talumise niivõrd täiuslikuks, et lõpuks oli ta kloostris ainus, kes ei süganud end isegi mitte siis, kui ta higist leemendas. Ta ei rääkinud asjast enam kellelegi, et mitte uuesti häbisse jääda, seetõttu ei andnud ta ka pärast tema pühitsemist ilmunud kühmudest abt Gigandile aru. Need tekkisid naba ümber, sellisesse kohta, kus keegi neid ei näinud. Hiljem leidis ta neid ka seljalt. Kühmud olid sinepiseemnetest vaevu suuremad. Krisostomus jälgis neid, ent teatud aja möödudes need ei paljunenud ega muutunud enam, vaid käitusid nagu paised või odraivad, ja kuna nende vastu aitab vereurmarohu varrest immitsev kollane või vahel ka punakas neste, proovis ta sellega ravida oma iseäralikke tüükaid, ent ei saavutanud midagi. Suve keskel hakkas üks neist kasvama ja paisus nädalaga virsikukivisuuruseks, tehes üsna suurt valu. Vill oli pehme ja keskelt kollane. Krisostomus oli mõne päeva kahevahel, ühel õhtul aga torkas selle katki ja pressis sellest välja tihedat mädataolist vedelikku, vill vajus lapikuks, valu leevenes ja haav hakkas silmanähtavalt paranema. Varakevadel aga pöördus kõik halvemuse poole – lõplikult. Kublad hakkasid paljunema, pealegi erakordselt kiiresti – tõsi, hea tüki aega vältisid need ta nägu. Jalgadel, seljal ja kõhul kasvasid need aga paiseteks, sama valusateks virsikukivisuurusteks mäda täis villideks nagu esimene. Krisostomus ei jaksanud neid katki teha, endast vedelikku pigistada, valu ja ahastust varjata. Kogu jõudu kokku võttes laulis ta hardunult halleluujat, võttis enda peale kõik lisaülesanded, kaevas rohtaeda, pesi abikiriku põrandat ja jälgis kabeli laternaid, et õli neist otsa ei saaks. Aga nagu oodata oli, ilmusid punnid peagi ka kaelale ja näkku, nagu oleks tal vistrikud. Abt Gigant hoiatas teda – pesku sagedamini nägu. Krisostomus ei pesnud mitte ainult nägu, vaid kogu keha sagedamini kui keegi teine. Kui vaid võimalus avanes ja teda ei nähtud, siis lausa kuus-seitse korda päevas. Ta võttis aiast lavendlit ja laotas sellest abi lootes voodi alla, ent tulemust ei olnud. Küll aga taipas ta jahmudes, et see, mida ta tegi, oli vargus.
Saabus pihtimise aeg.
„Olen patune, isa,“ ütles ta. „Kahetsen südamest, et olen eksinud, aga ma varastasin.“
Isa Turske, kes oli sel päeval pihiisaks, tundis nördimust – kas tõesti on võimalik, et Krisostomus, kes oli tuntud oma vagaduse ja püüdlikkuse poolest, varastab munkadelt või kloostrilt? Karistuseks määras ta kümnepäevase paastu, sada meieisapalvet, sada avemariat ja kuu aja jagu päevapalveid ning nõudis, et ta varguse abt Gigandi palge ees üles tunnistaks. Krisostomus oleks mõistagi meelsamini kasvõi kolmkümmend päeva paastunud või aastaid päevapalvet lugenud, kui poleks ainult pidanud abti juurde minema. Ent nagu isa Turske ette oli kirjutanud, ilmus ta kohale, nagu nõutud.
„Milles asi, vend?“ küsis abt Gigant.
Krisostomus mõtles: „Ütleksin ükskõik mida – et kastevoolik on umbes, et salvei on kuivanud, kui vaid ei peaks ütlema, et varastasin.“ Ta neelatas, langes siiras nõtruses ja patukahetsuses põlvili ning lausus:
„Ma varastasin.“
Ja kõik. Kuid abt Gigant ei murdunud ega karanud püsti. Tasakaalukalt, vaikselt küsis ta:
„Ja mida sa siis varastasid?“
„Lavendlit rohtaiast.“
„Teadsid sa, et kõike, mida sealt korjad, tuleb isa Soolikarohu käest küsida?“
„Teadsin.“
„Ja kas sa pöördusid isa Soolikarohu poole?“
„Ei pöördunud.“
„Siis on see tõepoolest vargus,“ nentis abt Gigant, mõtiskles ja küsis veidi ärritunult:
„Aga ütle ometi, mille p… Ühesõnaga, milleks oli sul lavendlit tarvis?“
„Haiguse vastu.“
„Vend Krisostomus! Sa ei taha ju ometi öelda, et kiheluse vastu?“ hüüatas abt ahastuses.
„Ei, härra abt, ei!“ hüüatas ka Krisostomus. „Punnide vastu. Paisete vastu. Ma ei tea, mis need on. Need muudkui kasvavad.“
Abt Gigant vaatas küsivalt Krisostomusele otsa, kes ettevaatlikult oma rüüd kergitas, et villidega kaetud, verest ja mädast ligane säär nähtavale ilmuks.
„Taevane arm,“ ahhetas abt. „Lase alla! Lase alla! Mine koridori! Või ei. Oota mind ristikäigu hoovil!“
Krisostomus seisis kurvalt ja siiski lootusrikkalt ristikäigu kaevu kõrval ja silmitses tuttavaid, surmapatte kujutavaid väravakonsoole, nagu näeks ta neid esimest korda elus. Hoovi kohal sinetas asuurne taevas otsekui Maarja pead kattev linik ja pilvedest voogas värsket jahedat tuult, täpselt nelinurga keskel tiirutas tohutu suur valge lind nagu freskol. Krisostomus mõtiskles, kes see olla võiks. Toonekurg? Too pole nii valge. Haigur? Pelikan? Hiiglaslik kajakas? Valge kotkas? Lumivalge kaaren? Raisakotkas? Ingel? Siis saabusid abt Gigant ja isa Jood.
„Hea küll, poeg,“ ütles abt Gigant, nähes, et teine silmanähtavalt kannatlikult ootab. „Riietu nüüd lahti!“
Krisostomus hakkas rõõmsalt, aeg-ajalt taevast ja hiiglaslikku ingel-kotkast, kaaren-inglit piieldes kevadise tuule käes silmipimestavas päikesepaistes orduvendade ees rüüd lahti nööpima.
„Jeesus, halasta!“ ütles isa Jood, kui oli alasti Krisostomust takseerinud, ja sosistas midagi abtile kõrva.
„Nii, vend,“ pöördus abt Gigant tobedalt naeratava Krisostomuse poole, „see on nüüd küll säärane juhtum, mil enne saabub meeleparandus kui patt. Me ei tea, mis sul viga on.“
Ent Krisostomust ei kurvastanud seegi. Ta tundis abt Gigandi ja isa Joodi ees Jumala lageda sinise taeva all värske ja lõhnava õhu käes, eetris ihualasti seistes, et on tohutust koormast vabanenud, ta ei varjanud oma kohutavaid haavu, vaid näitas neid, nagu tunnistaks pattu ja kinnitaks usku. Ja see tunne haaras Krisostomuse sedavõrd oma valdusesse, et ta ei langenud ahastusse ka siis, kui abt kõneles:
„Kuna me ei tea, mis sul viga võib olla, ei või sa minna tagasi vendade sekka.“
Krisostomus nägi, et ingel laskub üha madalamale ja madalamale.
„Paistab, et sa pead mõneks ajaks kloostrist lahkuma, kuni sa terveks terveks saad või selgub, mis sul viga on,“ lisas teadlasest isa Jood.
Sõnade mõte jõudis aeglaselt Krisostomuseni. Jahmunult vaatas ta otsa abtile, pööras anuva pilgu isa Joodile, lõpuks viskus maha.
„Ainult mitte seda! Isad! Härra abt! Ärge saatke mind sellest pühitsetud kohast minema!“ Ja ta hakkas otsekohe vuristama: „Meie isa, kes sa oled taevas, pühitsetud olgu sinu nimi…“
Isa Jood ja abt Gigant vaatasid haletsedes teineteisele otsa.
„Võibolla ei olegi asi nii hull,“ sosistas isa Jood.
„Aga me ei või vendi säärasesse ohtu seada,“ vaidles abt vastu. Kaks isa suundusid tagasi kloostrisse nõu pidama ja kutsusid kokku kleeruse, kuna Krisostomusel polnud lubatud hoovilt liikudagi – ta seisis seal kogu pärastlõuna.
Hämardus. Õhk jahenes ainult kübekese, ilmusid tähed ja koos nendega ka abt Gigant, isad Soolikarohi, Jood ja Turske. Abt tammus tõrvikuvalguses rangema näoga kui tavaliselt, mispeale teadis Krisostomus kohe, et tema ei räägi. Ja tõepoolest. Tema asemel kõneles isa Turske:
„Kulla poeg. Meil on sinust kahju ja me saame sinust aru, aga sinagi pead aru saama, et me ei saa riskida sellega, et need paised ülejäänud munkadele leviksid. Seepärast on sul kaks võimalust. Sa kas lahkud kloostrist ja pöördud tagasi, kui oled tervenenud. See oleks meie meelest kõige parem nii sulle kui meile ja ehk ka Jumala tahtmisega kõige paremini kooskõlas. Kuid me näeme su vagadust ega taha su häda ja valu suurendada, seepärast pakume välja võimaluse jääda kloostrisse, ent kõigist isoleeritult.“
Krisostomus kuulas lootusrikkalt ja uudishimulikult isa Tursket, kes heitis hetkelist pausi pidades pilgu abt Gigandile. Abt noogutas vaevu märgatavalt ja isa Turske jätkas:
„Sinagi tead, et kloostri kaev on pikki aastaid kuiv olnud. See oleks ainus koht, kus võiksime su turvaliselt teistest eraldada nii, et sa samal ajal, isegi kui vaid pooliti, siiski meiega jääksid. Ent kaev on väga sügav, sa oled üksi ega või sealt kes teab kui kaua välja tulla. Niisiis mõtle hoolega!“
Krisostomus vastas rõõmupisaratega ja oleks karanud härra abti kätt suudlema. Vennad ja abt põrkusid tagasi.
„Ei, poeg,“ ütles isa Jood.
„Non possumus,“ lisas Soolikarohi.
„Ühesõnaga kaev?“ küsis abt Gigant.
„Jah, härra abt. Jumal õnnistagu teid!“
„Hea küll. Oota siis siin, isa Turske paneb su asjad valmis ja toob ka keti, millega saame su alla lasta.“
„Nüüd kohe?“ küsis Krisostomus.
„Kas mõtlesid ümber?“
„Ei, aga nii äkki?“
Isa Turske sosistas midagi abtile, mille peale abt uuesti haige venna poole pöördus:
„Hästi. Isa Turske jääb ööseks sinuga siia, valvab koos sinuga ja te palvetate sinu tervenemise eest. Koiduaegse missa ajaks avame Porta Speciosa väravad, et võiksid kuulda, kuidas kogu kleerus sinu ja meie kloostri tervise eest palvetab, seejärel pead alla laskuma.“
Krisostomus küsis tänulikkusest murduval häälel:
„Ja mis saab vargusega?“
Abt vajus mõttesse.
„Ma arvan, et oled juba karistuse kandnud. Annan sulle andeks. Ole virge ja kasuta seda ööd hästi!“
Taevas hõõgus. Krisostomus tõmbas end oma rüü peal alasti kössi, ometi ta ei külmetanud, oli sume öö. Isa Turske, kes õhtul kella kaheksast temaga palvetanud oli, lausus talle südaöö paiku:
„Hästi, mu poeg. Rohkem ei saa me teha. Sul on veel aega palveks. Puhka nüüd ja võta kuulda härra abti nõuannet. Kasuta seda ööd hästi, lõdvestu ja imetle avarat Jumala taevast! Minagi teen nii.“
Krisostomus heitis sõnagi lausumata rüüle pikali. Esimest korda ei tundnud ta kihelust. Kordagi ennast sügamata pikutas ta koidikuni ja vahtis tähti, pilvi, koidupuna, ja kui Porta Speciosa väravad avanesid ja isa Turske viipas, haaras ta rüü, tõusis püsti ja ootas, et „Gloria Dei“ helisema lööks, ta laulis nõnda, et seesolijadki teda korralikult kuuleksid, missa lõpus aga põlvitas kaevu äärde. Veidi aja pärast tuli isa Turske suure ketiga, riputas selle vintsi konksu otsa ja sikutas paar korda.
„Võid minna, vend. Peagi saadame sulle järele kõik, mida sul vaja võib minna.“
Krisostomus vaatas veel korra taevasse.
„Jumal olgu sinuga,“ ütles isa Turske.
„Ja sinu hingega,“ vastas Krisostomus. Sõnakuulelikult, peaaegu õnnelikult astus ta kaevurakkele, võttis keti pihku ja hakkas laskuma.
Pihani üleskääritud rüüs allapoole ronides, reie sisekülgi hõõruva ja punne nühkiva keti otsas siia-sinna kõlkudes kartis Krisostomus nii, nagu ta polnud veel kunagi kartnud. Kuid ta otsustas, et peab vastu ega kisenda. Kui ta alla jõudis, tundis ta suurt kergendust, kuigi kaev ei olnud nii kuiv, kui Krisostomus oodanud oli. Erakordselt külm vesi ulatus põlvini, pealekauba olid seal mõned kondid, seepärast tahtis ta hüüda, et kaev tühjaks ammutataks, ent üles vaadates jahmus nõnda, et tal ei tulnud sõnagi suust. Laskudes tuntud hirm oli helgus võrreldes sellega, mis teda all valdas. Kui ta nägi seda väikest heledat ketast, mis nüüdsest peale oli taevas! Ja taeva serval seda varju, mis oli isa Turske kauge siluett. Krisostomus tundis end tolmulestadestki pisemana, pealegi oli all uskumatult pime.
„On sinuga kõik korras, vend Krisostomus?“ hüüdis üks kauge, õõnes ja külm hääl – isa Turske hääl, mis oli üleval veel sõbralik, lähedane ja soe olnud.
Krisostomus surus huuled kokku, aga need paiskusid lahti, suu avanes ja ta kisendas. Aga kuidas? Ta ei teinud häält, üksnes mingi kohutav pimedus sööstis temast välja nagu nahkhiir kirikutornist. Krisostomuse nägu katsid kaebesõnadeta pisarad, ta viskles ja maigutas nagu kahvas rabelev kala ja lootus põgenes temast hetkega.
„Ahoi! Vend Krisostomus? On sinuga kõik korras? Vasta!“ hüüdis kauge hääl ja kuna Krisostomus ei suutnud vastata, tõttas isa Turske refektooriumi, kus isad valmistusid hommikust sööma. Abt Gigant vuristas söögipalve, viipas isa Joodile ja Lodžale ning tuiskas koos nendega ristikäigu poole. Kui nad kaevu äärde jõudsid, tundis Krisostomus end juba paremini. Ta oli esimesest vapustusest üle saanud ja luges hardalt 23. psalmi. Abt Gigant ja teised kummardusid muretsedes kaevu kohale, mille sügavuses valitsevast tihedast pimedusest kostus vaikselt: „Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust. Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ta mind; tema kosutab mu hinge. Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast.“
Isa Turske haaras peast. Isa Lodža ütles:
„Tõmbame ta üles!“
Abt Gigant hõikas alla:
„Krisostomus! Vasta!“
Alt kostus: „Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind.“
Abt Gigant ründas isa Tursket:
„Kuidas te võisite ta ilma lambita alla saata? Tooge talle otsekohe laternad!“
Isa Turske tormas minema. Varsti ilmus psalme lugeva Krisostomuse ette valgus – ilusa punase tormilaterna soe sõbralik valgus. Krisostomus embas seda ja vaatas üles, nagu oleks Issand ise ta palveid kuulda võtnud. Kaevuserval nägi ta kolme varju ja kuulis lõpuks ka hüüdeid.
„Krisostomus! Krisostomus! Kas sa kuuled?“
„Jaaaa!“ kisendas vend innukalt.
Ülejäänud osa päevast kulus kloostrikorda mõneti häirides sellele, et Krisostomuse uus elukoht sisustada. Kuna karjumine polnud kajavas kaevus kuigi tõhus, toodi esiteks diakonite saalist tahvel, millest isa Nimbus kena tüki saagis, tahvel aga saadeti tosina kriidi saatel alla Krisostomusele, et ta paneks kirja, mida kõike tal veel vaja on. Et vaene vend ei seisaks vees, lasti alla laudu, tappe ja naelu. Kaevu rändas ka linu, lauake, tool, voodipesu, peegel, habemenuga, pali kümblemiseks ja kõik, mida Krisostomus vaid soovis – tõsi küll, ta ei nõudnud palju. Askeldamine kloostri kaevu ümber kestis õhtuni. Kui Krisostomus enam midagi ei palunud, mungad aga nägid, et pisike kuju alt kumavast valgusest sõbralikult lehvitab ja isegi hüüab: „Kõik on korras, vennad, võite oma asjadega tegeleda!“ pudenesid nad tasapisi laiali. Isa Turske tuli ristikäigust välja aidata, kuna eelmise öö valvamine, Krisostomuse allalaskmisele järgnenud ebakindlus ja lõpuks paanika olid teda otsatult kurnanud. Ta oli kibestunud ja teda puresid südametunnistuspiinad, kuigi abt Gigant läks hiljem tema juurde ja ütles:
„Ka meie oleksime võinud lambi peale mõelda. Meiegi oleme süüdi.“
Ent kohusetundlikku isa Tursket see eriti ei lohutanud. Uute sekelduste vältimiseks ei lubanud abt kaevu valveta jätta, mõneks päevaks korraldas ta valve, mille esimesel ööl võttis enda peale isa Sant.
Edaspidi läksid asjad suhteliselt õlitatult, Krisostomus ei kaevelnud, ei tahtnud orduvendadele koormaks olla, palvetas palju, luges peamiselt psalme ja pidas ka all kaevusügavuses kinni kloostrikorrast. Kui kirikuteener aoajal basiilikasse tõttas, et noodid pinkidele asetada ja ristikäigus küünlad süüdata, peatus ta teel kaevu juures ja hõikas alla: „Koidab!“ Krisostomus aga, kuigi keegi teda ei näinud, tõusis otsemaid üles, seadis ennast korda ja jäi ootama. Ta oli isegi üllatunud, et mõne nädala möödudes hakkas ta tajuma juba pisikesi sahinaid, vahel jõudis temani midagi basiilikas toimuvast teenistusest, ta kuulis saalist immitsevaid gregoriaani laulude katkeid ja nii teadis ta sedagi, kuhu vennad palvusega jõudnud olid. Muidugi võttis veidi aega, enne kui kujunes täpne kord, kes millal kaevu juurde läheb ja Krisostomuse rooja üles tõmbab, kes talle alla puhast vett laseb või tema riided üles hiivab, mille seejärel väljaspool kloostrimüüre ära põletab. Isa Soolikarohi koostas ja valmistas samal ajal salve, millest kogu kleerus alates väravavahist ja lõpetades abtiga Krisostomuse peatset paranemist lootis. Abt Giganti ennastki üllatas, kui palju sekeldusi üks kaevu lastud munk tähendab, kuid halastuse nimel ootas ta kõigilt, et nad nurinata sellega seotud ülesandeid täidaks.
Krisostomus külmetas all väga. Kaevupõhi polnud mitte ainult pime ja rõske, vaid ka külm. Kui kloostri tsistern talvel täis pandi, oli selles lund sageli veel maikuuski. Võib vaid kujutleda, kui palju külmem oli kaks korda sügavamas kaevus! Tsisterni põhja võis näha ka siis, kui see tühjaks jäi. Kaevupõhja aga mitte kunagi. Krisostomus pidas pidevat lõdisemist meeleparanduse osaks, ent ükskord, kui ta järjest karmimaks muutuva külma pärast nädal aega uneta oli, oksendas ja hallutsineeris ning teda juba surmahirm piinas, mõtles ta: „Issand ei saa tahta, et ma surnuks külmun. Mu patt ei saa nii suur olla!“ Ja ta palus isasid, et nad talle küttepuid saadaksid. Ent suits ei tahtnud kaevust üles tõusta või tegi seda pikkamööda, keereldes tükk aega kaevu põhjas, nii et oli karta, et Krisostomus lämbub. Siis sai järjekordne inimene, Krisostomuse järglane, üks noviits, ülesandeks kaks korda päevas isa Kolesterooli hiiglaslikus ahjus telliskive kuumutada ja need põdeva vennani toimetada. Kui ilm vihmale pöördus, palus Krisostomus, et kaevusuu kohale katus ehitataks. Isa Nimbus tegi järgmiseks hommikuks kena vihmavarju, ent kui Krisostomus taipas, et nii ei näe ta seda vähestki mündisuurust lapikest taevast, anus ta, et see maha võetaks – ta tõmbub saju korral pigem kaevu külgorva. Haige munk põhjustas palju sääraseid sekeldusi, kuid ta tõepoolest püüdis vähenõudlikult käituda, vennad aga harjusid kiiresti, et temaga kaasas käivad lisaülesanded kuuluvad kloostrielu juurde. Ainult ühes asjas ei pidanud Krisostomus piiri: pihtimises.
Pihi vastuvõtmise ja armulaua andmise võttis isa Turske vabatahtlikult enda peale, kuna tundis lambiloo pärast endiselt süümepiinu. Ta ei teadnud veel, mis sellega kaasneb! Krisostomus tahtis alatasa pihtida ja armulauda võtta, viimast sai aga teha üksnes missa raames. Missat ei olnud sünnis tahvli abil pidada, ent suuliselt kestis see piinlikult kaua. Isa Turske hüüdis kaevu:
„Issand olgu sinuga-ga-ga-ga!“
Krisostomus ootas, kuni kaja vaibus, ja kisendas üles, kuidas kõri võttis:
„Ja sinu vaimuga-ga-ga-ga!“
Või hüüdis isa Turske:
„Ülendagem oma südamed-med-med-med!“
Mispeale Krisostomuse kähe hääl vastu kisendas:
„Me oleme nad ülendanud Issanda poole-le-le-le!“
Teatud punktides kurnas liturgia mitte ainult isa Turske kurku, vaid ka hinge nii väga, et ta lülitas missasse väikese vaheaja (nagu ta ise ütles – mõtiskluse) ja varises kaevu kõrvale maha. Neil vaheaegadel ulgus Krisostomus vahel märku andes, et on hinges veel temaga:
„Issanda nimi olgu kiidetud-tud-tud-tud!“
Lõpuks jagas isa Turske oma kahtlusi ka abt Gigandiga. Nimelt ei olnud ta sugugi kindel, et see kõik on missale sünnis. Pärast mõningast juurdlemist lubas abt Gigant, viidates sellele, et Krisostomus on lõppeks pühitsetud preester, tal all iseendale missat pidada ja armulaudagi anda. Selle uudise viis isa Turske Krisostomusele justnagu kloostri ja tema elu rõõmusõnumi või evangeeliumi tõotused. Nüüd tuli isal vaid pihti vastu võtta. Olukord paranes tõepoolest märgatavalt, Krisostomus valmistus teenistusteks hoolikalt, isa Joodi vana missarüü saanud, hõiskas ta kogu päeva ülistuslaule, pidas missat, ja kui ta parajasti arvas, et on puhas, võttis ka armulauda. Ent selles just konks oligi. Kuigi ta elas üha puhtamat, süütumat ja sügavamat elu, arvas ta, et on aina patusem. Sageli oli ta patud vaevalt andeks saanud, kui palus juba järgmist pihti. Ei isa Turske ega teda üha sagedamini asendavad orduvennad näinud Krisostomust ega saanud näha tema silmis siirast lapselikku iha, mis lausa otsis laitmatut ja täiuslikku, nad ei näinud tema palet, mis kuutõbise kaame jumega rõskes poolhämaruses helendas, samal ajal kui kaevuservalt ta laubale veepiisad kukkusid, nad ei tundnud, et kogu Krisostomuse lootus, usk, kirg, puhtus, olemise mõte, kannatus, piin ja õnn olid suunatud tema kohal säravale kaevurakkele, kust ta lõplikku andestust ootas! Kui palju said sellest kõigest näha vennad? Ükskõik, mida nad ka üles tõmbasid, kas jahtunud telliseid, õhtusöögi jääki, kaltse või rooja, ikka oli seal kõrval tahvel: „Tahan pihtida!“ Ja mida ta veel pihtima hakkas! Esialgu tekitas temas kahetsust see, kui söök talle maitses ja kui ta end pärast armulauda õnnelikuna tundis. Hiljem pihtis ta aga, et on võibolla pühak! Isa Kolesterool hoidis vaikimisvandest kinni, kuid andis abt Gigandile siiski vihjamisi mõista, et Krisostomusega ei lähe asjad just kõige paremas suunas, seepärast võttis abt Gigant mõnel korral ise Krisostomuse pihi vastu ja see pihtis oma patte tavapärasemastki põhjalikumalt. Pärast pikka rahulikku perioodi sattus Krisostomus uuesti kloostri kuulujuttude etteotsa ja temast sai alaline teema õhtusöögilauas. Lõpuks jõudis kleerus järeldusele, et on patune ja ohtlik õnnetu venna vaga hinge säärasele tegevusetusele mõista.
„Häda on selles, et Krisostomusel on igav ja tal pole midagi teha. Anname talle ülesande,“ arvas isa Nimbus.
Abt Gigant oli täiel määral nõus. Küsimus oli vaid, mis laadi ülesannet võiks täita vend, kes on haige ja võibolla juba poolsõgedana rohkem kui kolm aastat kahekümne nelja meetri sügavuse kottpimeda rõske ja külma kaevu põhjas kükitanud, keha paistes ja punnidega kaetud. Krisostomuse nimi lisati uuesti pühapäevase missa litaaniasse, abt Gigant pöördus viimases hädas mõneti häbelikult ja pihtides ka vendade poole: nad ei suutnud ülemate orduvendadega välja mõelda, mis võiks olla Krisostomusele väärikaks tegevuseks.
„Palvetan selle eest, et Issand kelleski meist valguse süütaks ja keegi midagi meie haige venna päästmiseks välja mõtleks. Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel, aamen,“ lõpetas abt Gigant missa.
Veidi pärast seda sai Krisostomus härra abtilt isiklikult pika kirja, mis oli nagu kord ja kohus ilusasti pitseriga varustatud. Kirja sisu oli järgmine:
Vend Krisostomus!
Murdsime isadega kaua pead, mis võiks olla sinu katsumused põhjustanud. Sest võime kindlad olla, et Issand ei seadnud asju nõnda ilma eesmärgita. Nüüd pean sulle tunnistama, et ka meie ise oleme süüdi. Oleksime juba varem pidanud mõtlema, mida Jumal meile sellega mõista tahab anda.
Teen lühidalt.
Töö ja palve kõrval on meie püha kohus ka mõtisklus, iseäranis Jumala ja tema loodud maailma asjade üle. Ma usun, et oleme kloostri asju ajades mõtisklemise pisut unarusse jätnud. Võibolla just seepärast tõi Issand sind meie juurde ja viis su säärasesse seisundisse, et võiksid teha seda, mida meie tegemata oleme jätnud. Sest kellelgi pole ju võimalik mõtiskleda nii palju kui sul. Võiksime isegi öelda, et sind on saadetud siia kogu kloostri tegematajätmisi heastama. Aita siis meid! Palun sult seda isiklikult ja esitan selle palve ka kleeruse, lausa kogu meie kiriku nimel. Korraldame loenguid ja hingeharjutusi, peamiselt noviitsidele ja diakonitele. Sooviksime, et sa oma kaua kestnud mõtisklusi ning palvete ja ärkveloleku käigus kogutud tarkusi ja mõtteid meiega jagaksid, et me neist targemaks saaksime, nii vanemad kui nooremad. Võiksid avaldada arvamust teoloogiliste kirjutiste kohta, kirjeldada dogmadega seotud teese. Mõtle palun läbi ja anna teada.
Abt Gigant
Laudetur Jesus Christus!
Krisostomus võttis innukas vastukirjas enda kanda kogu kloostri meeleparanduse, lubades korvata unarussejäetud mõtisklused, ja nõnda lasti talle peagi alla kaevu palju paberit, tinti ja hea hulk raamatuid. Läks veel paar nädalat, enne kui ta pihtimistung vähenes, siis sai aga selgeks – meetod oli end õigustanud ja Krisostomus ei tundnud end selle tõttu patusemana. Ta oli vast esimest korda elus õnnelik. Kirikuteener röögatas igal hommikul kaevu: „Koidab!“ Noviitsid saatsid kaks korda päevas alla kuumi telliseid, tassisid rutiinselt tema riideid ja rooja. Isa Soolikarohi segas valmis kuu jagu haavasalvi, mis iga kuu esimesel pühapäeval hiiglaslikus potsikus kaevu lasti. Asjad läksid nõnda ladusalt ja rutiinselt, et Krisostomuse olemasolu sama hästi kui unustati. Teati muidugi, et kogu see kraam – kuumad tellised, söök, jook, üha suurenev kogus missaveini, paber, raamatud, riided, pühitsetud vesi, salv ja määratu hulk küünlaid ja lambiõli – läheb ühele mungale, ent kogu talitus meenutas mõnd paganlikku ohvrirituaali.
Abt Gigant vaatas Krisostomuse esimesed kirjutised läbi ja nägi, et nende teoloogiline sügavus on null ja keelekasutus primitiivne, kuid tal ei olnud südant haige orduvenna innukust kärpida, oma eesmärgi olid nad ju saavutanud. Krisostomus elas nüüd pealtnäha palju tasakaalukamat elu ja temaga oli vähem muret kui varem, paari kuu pärast hakkas ka sirgeldamine hoogu juurde saama. Ükskõik, mida ta üles saatis – musta pesu, ämbri, salvipurgi või tühja veinivaadi –, alati oli selle kõrval ka järjekordne hoolikalt kokku rullitud kirjatükk. Mida keegi ei lugenud. Abt Gigant arvas, et oleks patt neid põletada, kuna tema ise oli palunud Krisostomusel neid kirjutada, seepärast andis ta korralduse, et paberid puistataks lubjaga üle ja pandaks suitsukambrisse. Selleks tehti sinna eraldi lahter, kus kirjutised ei nõestuks, ent kus suits neist ikkagi mingil määral läbi käiks.
Ühel päikesepaistelisel kevadpäeval oli järjekord parajasti tõbise, ent siiski abivalmis isa Turske käes. Tema tõmbas üles Krisostomuse ämbri ja kuna see päev oli just niisama helge ja ilus kui too, mil Krisostomus kaevu laskus, ei saanud ta peast välja mõtet, et pole teda ammu pihtimas näinud ning ta ei mäletanud isegi seda, millal temast üldse midagi kuulnud oli. Peale selle tekkis tal ka küsimus, miks võistlevad noored mungad Krisostomuse pihi vastuvõtmise pärast. Ta taipas kiiresti – Krisostomus polnud juba pikka aega pihtinud ja noviitsidele tähendas pihi vastuvõtt garanteeritud puhkust, enamasti ei läinud nad isegi kaevu juurde. Selle asja läbi näinud, tõttas ta abt Gigandi juurde. Eelkõige pööras ta tema tähelepanu värskelt mungarüü ülle tõmmanud vendade patusele lodevusele, teisest küljest päris aga aru: kuidas on lugu vend Krisostomusega? Abt Gigant tänas isa Tursket ärksuse eest ja häbenes, et tema kui kloostri ülem polnud midagi märganud.
Järgmisel päeval pärast lõunat läksid abt Gigant ja isa Turske kaevu juurde. Abt Gigant hüüdis:
„Krisostomus! Kas sa kuuled?“
Kuid vastust ei tulnud.
„Krisostomus! Ahoi-oi-oi-oi!“
Lõpuks hõikas vend vastu:
„Härra abt-abt-abt-abt?“
„Vend-end-end-end! Millal sa viimati pihtisid-sid-sid-sid?“
Pärast pikka pausi, mille vältel isa Turske ja abt Gigant teineteisele otsa vaatasid, saabus ka vastus:
„Ei tea-tea-tea-tea.“
Õhtul sai Krisostomus abtilt uue kirja, milles too päris, miks ta on patukahetsuse unarusse jätnud, kui see on mõtiskluse osa vähemasti sama palju kui sünoptiliste evangeeliumide võrdlemine, eksegeesi uurimine ja tõendite otsimine jumala olemasolu kohta. „Või pole sul enam ühtegi pattu?“ püstitas abt pisut iroonilise küsimuse. Krisostomus ei saanud aru, miks ta säärase kirja saab, sest ta oli iga päev kirjutanud ja märkmeid saatnud, muuhulgas ka pihi kohta. Tõsi, sellest oli ta kirjutanud juba ammu, ent talle paistis, et härra abt on unustanud, mis selles seisis. Aga ta mõtles, et kui too seda tahab, siis ta võib ju ka pihtida.
Hiljem ilmus abt kaevu juurde:
„Krisostomus! Ahoi-oi-oi-oi!“
„Kuulen-len-len-len!“
„Kas sa ei tahaks pihtida-da-da-da?“
„Kuidas muidu-du-du-du!“
Abt riputas korvikese keti otsa ja lasi alla.
„Saada patud üles-les-les-les!“
Vaevalt oli korv alla jõudnud, kui keti sikutamine märku andis, et ta võib Krisostomuse eksimused üles tõmmata. Abt Gigant luges oma suurimaks jahmatuseks: „Üht asja ma kahetsen. Et ma ei kahetse midagi.“
Abt ei uskunud oma silmi. Ta luges uuesti, aga see ei muutnud asja. Selles lauses ei olnud kahemõttelisust. Ta vaatas kaevu, justkui tahaks ta näha – kas tõesti oli selle sirgeldanud Krisostomus? Kes muu? Ja ta kirjutas vastuseks: „Sa tead väga hästi, et seda ei saa ma sulle andeks anda.“ Ta murdis veidi pead, siis aga saatis paberi kuuliks kägardatult kaevu. Ta kummardus ettepoole ja kuulatas. Pärast pikka ootamist saabus alt hüüe:
„Ma tean-tean-tean-tean!“
Pärast seda skandaalset juhtumit marssis abt Gigant nördinult, häbi tundes, punastades, kohmetunult, vihaselt, õige segaste tunnetega edasi ja tagasi, kuni nägi raamatukogu sissekäigu juures isa Tursket.
„Kus on Krisostomuse viimased kirjutised?“
Isa Turske pomises ehmunult:
„Andsin Sandile.“
Abt kappas läbi raamatukogu, tuiskas mööda basiilikasse viivat koridori ja pealöövi, kiirustas läbi ristikäigu tagasi kloostrisse ja sööstis ilma koputamata sisse isa Sandi kongi, kes parajasti kongialtari ees põlvitas ja nüüd püsti kargas.
„Kus Krisostomuse kirjutised on?“
„Vend Tüüfus viib need tavaliselt käärkambrisse,“ kogeles isa Sant kohkunult.
Seepeale kihutas abt tuldud teed tagasi läbi kloostri ja ristikäigu, tuiskas korraks põlvi nõtkutades läbi basiilika, jooksis sealt käärkambrisse, kus kirikuteener parajasti värskelt pestud altarilinikuid kokku voltis. Abt ründas teda:
„Kus Krisostomuse kirjutised on?“
„Need peaksid olema siin oblaadinõu all.“
Abt Gigant tuhnis ägedalt missaalide, breviaaride, nootide ja palvete vahel, kuid ei leidnud midagi. Ta vaatas küsivalt kirikuteenrile otsa, mispeale see käsi laotas:
„Kui neid on juba palju kogunenud, viiakse need suitsukambrisse.“
Ta läks tagasi basiilikasse, möödus järjekordse põlvenõtkutusega altarist ja abikiriku sissekäigust, lipsas selle vastas asuvast külglöövist koridori, sealt aga raamatukokku. Isa Turskest kappas ta mööda säärase hooga, et selle skapulaar lõi lehvima. Ta tormas päikesepaistelisele bastionile, jooksis kulunud treppidest alla, tõttas mööda varjulist vallikraavi vahtrapuude varjus otse sealauda ja suitsukambri poole. Suitsukambris rippusid kolmest seast tehtud singid ja vorstid, uksest aga hoovas suitsu. Abt küsis hoovi pühkiva sulase käest, kus on isa Kolesterool, mispeale sulane osutas lauda taha:
„Ennist läks sinnapoole.“
Abt lõikas talaari kergitades üle vereloikude ja leidis isa Kolesterooli lauda tagant väljakäigust. Ta koputas:
„Kolesterool! Oled sa siin?“
„Jah,“ ägas isa Kolesterool.
„Kiirusta!“ käskis abt Gigant ja kui munk rüüd kohendades välja ronis, küsis tema käest:
„Kuidas ma Krisostomuse kirjutised suitsukambrist kätte saaksin?“
Isa Kolesterool alustas vastust harjumuspärase rahuga:
„Noh, kui sink ja vorst…“
„Nüüd ja kohe! Kuidas me need koheselt kätte saaksime?“
„Saadan sulase neile järele,“ ütles isa Kolesterool, seletas siis tollele, mida ja kust ta otsima peab, sidus talle räti näo ette ja lükkas poisi uksest sisse. Paari minuti pärast taarus poiss suitsust läkastades kambrist välja, abt Gigant haaras tema käest suure hunniku kirjutisi ja oleks juba tagasi jooksnud, kui sulane ütles:
„Neid on veel.“
„Too kõik välja!“
Pärast neljandat käiku hankis isa Kolesterool käru. Kui nad lõpetasid, lasi ta käru kloostri ette viia, kutsus appi ka puuviljaaeda tõttava isa Soolikarohu ja nad kandsid kogu kupatuse abti tuppa.
Õhtusel missal oleks pidanud teenima abt Gigant, kuid ta jäi hiljaks. Isa Jood läks üles vaatama, ega midagi juhtunud pole. Abt istus nõgist paberihunnikut tudeerides laua taga ja ütles vaid:
„Pea missat minu asemel.“
Üllatunud isa Jood jättis ülema omapäi, kes ilmus küll järgmise päeva vesprile, kuid lahkus sealt ootamatult keset palvust, lõuna ajal aga tukkuma jäi. Nii kestis see oma paar nädalat. Ta pidas vaevalt mõned missad, oli kahvatu, magamata ja sõnaaher. Kui ta ka midagi küsis, siis just nagu möödaminnes:
„Kas Krisostomusega on kõik korras?“
Teinekord pinnis ta preestrikandidaatidelt, kas need on Krisostomuse kirjutisi lugenud. Mõne nädala pärast keelas ta noviitsidel ja diakonitel ristikäiku minna, isegi kirikuteener ei tohtinud enam kaevu hõigata. Orduvennad olid mures ja kaalusid, kas teatada härra peapiiskopile, et abt Gigandiga pole kõik korras.
Abti segaduse põhjustas see, et suitsukambrist väljavõetud kirjutistes polnud märkigi Krisostomuse esmasest hardusest. Need olid eelnevaga niivõrd teravas vastuolus, et tal tekkis tõsine kahtlus, kas seal all ongi veel Krisostomus! Suurem osa kirjutistest oli kirjutatud lihvitud, ladusas, pea laitmatus ladina keeles, need olid hoolikalt süstematiseeritud märkmed. Need oleks au teinud ka kõige püüdlikumale ja targemale teoloogile. Samal ajal sisaldasid kõik kirjutised nördimapanevat mõttekäiku. Abt ei saanud aru, kuidas on võimalik jõuda pietismist okultismi, spiritismi ja telekineesi käsitlemiseni! Kuidas on võimalik panna pealkirjaks „SKOLASTIKA JA SEGAPUDER“? See oli puhas ketserlus, jumalateotus, ja mitte ainult! Viimase kahe aasta kirjutised ei rääkinudki enam kirikust. Neis oli juttu igasugu inimestest ja lugudest, aga mitte kaasmunkadest või kloostriasjadest, sest neist ei võinud Krisostomus juba hea tükk aega midagi teada. Pigem elust väljaspool kloostrit, aga sellestki mitte eriti. Sest ükskõik, millist elu Krisostomus enne kloostrisse sattumist elas, vaevalt ta sõbrad lennata oskasid. Krisostomuse kirjutistes esinesid aga just nimelt lendavad inimesed, nelja rinnaga naised, kääbused, rääkivad muumiad, laulvad koerad, inimestega paarituvad luiged, iseenesest kihutavad vankrid, taevas ujuvad konnad, vaidlevad kaanid, mässavad vihmaussid, jalutavad puud ja kes teab veel missugused koletised. Krisostomust ootas ilmselt tuleriit. Abt ei teadnud, kuhu selle teadmisega joosta. Kas kutsuda eksortsist või inkvisiitor? Lõpuks usaldas ta vend Kummipuu kätte lühikese kirja ja saatis ta sellega Krisostomuse saatusele pitserit vajutades jesuiitide juurde.
Samal ajal jälgis Krisostomus hetkil, kui ta ei kirjutanud, sageli kaevu serva ja varblasi. Ainult nemad laskusid kaevule, ta võis kuulda üksnes varblaste häält. Puudekohin, vihmasabin, räästaste varakevadine tilkumine olid veel vaid mälestus. Ometi elas ta all vilgast seltsielu. Ta rääkis, vaidles ja käratses hulga inimestega, keda tegelikkuses kohal ei olnud, kuid Krisostomuse fantaasias seda enam. Kuigi meeleolu oli mõneti leigemaks muutunud pärast seda, kui abt Gigant oli keelanud anda talle missaveini, mida varem oli kulunud silmatorkavas koguses. Abti kartused osutusid tõeks: Krisostomus võttis sanktsiooni nurinata vastu. Nüüd teadis ta kindlalt, et orduvend polnud pidanud missat ega õnnistanud üha suuremas koguses kuluvat missaveini, vaid joonud seda oma rõõmuks. Kolm inkvisiitorit olid juba teel, kui kaevu laskus tavapärasest hulga suurem korv, mis oli sinki, veini, puuvilju, kukleid, riideid ja lambiõli pilgeni täis, peale selle leidus seal veel kiri:
Käivad jutud, et rootslased on tulemas! Nad rüüstavad ja riisuvad. Ei tea, mis saab. Korvis on varud hädaolukorraks. Ole öösel valvel. Lasen veel mõned asjad alla. Kui midagi juhtuma peaks, hoia varju. Kui aga meie peaksime hätta sattuma, proovi köite ja ronimisraudade abil kaevust välja pääseda.
Laudetur!
Isa Turske.
Nagu isa Turske lubanud oli, saabus öösel veel viie korvi jagu kraami, muu hulgas ka Krisostomuse kirjutised. Abt oli juba hõivatud kloostri kaitsmisega. Krisostomus sõi ja jõi end veel samal öösel täis. Ta mõtles, et kui midagi peakski juhtuma, ei juhtu see täna. Kuid ta eksis. Vaevalt hakkas koitma, kui ülalt oli kosta korraliku madina müra. Aknaklaasid klirisesid, mungad oigasid, rootslased möirgasid, ristikäigu graniitplaatidel plagisesid kabjad. Mitte et asju ülalt näha oleks olnud, arvas ta siiski paremaks lükata kraamihunnik külgorva, et see põlema ei läheks, kui kaevu mõni tõrvik peaks pillatama. Krisostomus kössitas orvas, piiludes aeg-ajalt üles, et ehk õnnestub tal midagi näha. Ta tegi juba plaane, kuidas välja ronida, ja mõtiskles sellegi üle, mida ülal peale hakata, ta oli sügavalt mõtetes, kui kuulis enda kõrval tuhmi mütsatust. Ta vaatas üles, et näha, kas keegi seisab kaevu ääres, süütas tormilaterna ja valgustas kaevupõhja. Seal vedeles isa Joodi surnukeha.
See hetk tõi Krisostomuse ellu ootamatu pöörde. Sest kaevus veedetud aastate jooksul oli ta harjunud mõttega, et ei parane iial. Et tema seisund pidevalt järk-järgult halveneb, ja tema algne enesetülgastus lahtus. Ta pidas loomulikuks, et kaotas oma vasaku labajala, mida ta ei saatnud üles, vaid hoidis külgorvas – õigemini üksnes juba labajala konte. Ta harjus kirjutama vasaku käega, sest parema käe randmel turritasid luud lihast välja. Ta ei tundnud enam oma haisu, teda ei häirinud tema kehast peatumatult nirisev mäda. See, mis alguses oli tundunud olulise erinevusena tema ja teiste vahel, oli aja möödudes minetanud oma tähtsuse. Ent nüüd, kui isa Jood tema kõrvale kukkus ja Krisostomus teda tormilaterna võbelevas valguses nägi, oli ta jahmunud. Isegi sellisel moel, murtud luude ja läbilõigatud kõriga, oli ta imekaunis! Ta nahk oli valge, käelabad terved, juuksed lühikesed ja siidised, laup särav, reied tugevad, rinnakorv kumer, kuigi sellest turritas välja murdunud oda. Krisostomus ei suutnud end vaatepildist liigutadagi. Ta nägi isa Joodi kiitsakaid sõrmi ja nende vahel kahvatult läikivat roosikrantsi, samas nägi ta ka enda kätt, mis laternat hoidis. Oli see käsi? Üks käsi oli peaaegu täiesti kokku kuivanud, teine aga mädast tilkuv, tülgastav jubedus. Krisostomus polnud jõudnud veel arugi saada, et ta pole enam muud kui poolsurnud, lagunema hakanud keha, kui isa Joodi järel saabusid kiiresti üksteise järel kaevu ka isa Kolesterool ja abt Gigant. Ta ei mäletanudki enam abti nägu, mis oli täiesti terveks jäänud, kuna langes varem allakukkunud isa Kolesterooli pehmele, paksule kehale ja vältis kukerpallitades kaevuseina. Abt Gigandi näol oli nüüdki see suursugune, andestav, üllatunud ja uudishimulik ilme nagu siis, kui ta abtile üles tunnistas, et oli rohtaiast varastanud. Ta nägi taas kord ilusa ja suurepärase inimese, targa ja diplomaatilise munga klassikalisi näojooni!
Nõnda hakkas Krisostomuse keha järel lagunema ka tema suurte raskustega ülesehitatud identiteet. Teda oleks justnagu allapoole lükatud ja tõugatud. Järgmisena vihises tema ette isa Turske keha, pärast mõningast karjumist mütsatas aga abt Gigandi rinnakorvile tundmatu noor noviits, blond pea nagu kaitset otsides abti rinnal. Selleks ajaks, kui verevalamine lõppes ja munkade surnukehad vend Krisostomuse kaevu külgorva peaaegu kinni olid müürinud, kus ta kuusteist aastat elanud oli, sai talle selgeks, et üles minna pole mõtet. Tema kohutavusele, usust ärapöördumisele, olemasolule pole andestust, salvi, palsamit, võiet ega kreemi. Nõnda ronis ta, end missaveinist täis joonud, vendade laipadele ja heitis sinna selili. Koidikust lõunani ei liigutanud ta ennast. Pilgutas vaevalt silmigi. Ta vaatas seda ümmargust, üha heledamat laiku, mis kujutas tema jaoks taevast. Maailma ja Jumalat.
Lõuna paiku ilmus kaevu kohale päike. Esialgu paistis see kaevu viltu. Krisostomus arvas nägevat, et kaevuserv on verine ja sealt ripuvad kaltsud – võibolla munkadelt riisutud rüüd. Ta nägi rakke all, kaevu siseküljel kasvavate sõnajalgade lehvikuid. Siis kaardus päike veel enam kaevu kohale, jõudis lõpuks täpselt keskele ja valgustas kaevu selle põhjani. Kuueteistkümne aasta jooksul ei olnud päikese valgus kordagi Krisostomuseni ulatunud. Nüüd lõi kaevusein kogu pikkuses oranžikaspunaselt hõõguma, nagu elaks see ega oleks muud kui hiiglaslik söögitoru. Krisostomus nägi, et selle seina mööda niriseb vett, ta nägi, et kõige ülemise rakke juures hõljub pärlmutterjas aur, ega jõudnud ära imestada, et päike seisma jäi. Kaev soojenes ja päike hakkas laskuma, tuli silmanähtavalt kaevuservast allapoole, laskus ettevaatlikult, vaikselt, vaevu kuuldava heli saatel nurrudes kaevu, nagu laseks ettevaatlik käsi nöörloodi otsas alla tema juurde hiiglaslikku armulaualeiba. Korraga nägi Krisostomus, et ta polegi enam kaevus, kuigi seda, kuhu ta sealt laskuva päikese abil säärasel imelisel moel satub, ta veel ei teadnud.
