\n

BIGCLAW – JAAKOBI SAU

Muidugi, korralik lapsepõlv ei saa mööduda mõne suurema hädata, eriti veel laevapardal. Ka Small Comrade’il tuli kogeda, et ükskõik mis suunas minna, varem või hiljem tuleb sulle vastu mõni parandamatult haige hing.

Tõlkinud Reet Klettenberg

CENTAURI JÁKOB BOTJATänagi ei ole mul kahtlusi: kodu leidmine on kõige vaevalisem. Sellega seoses meenub mulle Potti kasuisa Bigclaw. Ma võiksin temast pikalt jutustada, võiksin siin istuda kolm päeva ja kolm ööd, praegu aga piisab sellest, et tema päris nime ei tea ma tänaseni. Seda aga küll, et ta on sõna otseses mõttes ookeani kasvandik. Ta leiti fregatil Nord Scourge varuköite hunniku alt ja ta oli seal nii kaua vaikselt kükitanud, et selleks ajaks, kui ta avastati, oli kallas nägemisulatusest juba väljas. Ta ei saanud olla vanem kui kolme aastane ja ta istus köiekeras nagu rästapoeg sulgedega vooderdatud pesas. Ta oli loomakesena silmi pilgutav kräämas põngerjas, madrused ei osanud arvata, kas ta oli laevale sattunud kogemata või oli keegi ta meelega sinna sokutanud. Kui juhtunud oli viimane, siis võidi seda teha vaid halbade kavatsustega, mõtlesid madrused, sest vaalapüügilaeval on iga laps surmale määratud. Sellist jõngermanni peavad meremehed vaevalt rohkemaks kui loomi, tekilt pole nimelt midagi otsida sellel, kellest kasu ei ole. Ka koer on suurema au sees, kuna ta püüab vähemalt trümmis omavolitsevaid ja ka muidu üsna sigivaid rotte, inimlaps aga tähendab ainult tüli. Seepärast pidi Bigclaw peaaegu meres lõpetama, ent isegi maoori harpuunijad arvasid, et kui nii väike inimene vette heita, on tulemuseks torm. Selle hirmu tõttu halastasid nad väikesele sohilapsele, kuid ei jõudnud end ära haletseda, et järjekordne koorem nende ilma selletagi rasket elu keerulisemaks teeb. Laevakokk teatas kohe: köögis ei ole põnnile sobivat toitu. Ta sööb kas seda, mis kõik teised, või sureb nälga. Niisiis söötis ja jootis ta poisikest parema puudumisel sellesamaga, millega meeskonda. Klutt kasvas suitsuheeringa, vaalakeele, pemmikani, õlle ja groki peal karmide ja kalkide, vabal ajal aga metsikute meeste seas.

Naist ei näinud ta lähedalt kuueteistkümnenda eluaastani, neil laevadel pole ju kombeks naist pidada. Minagi pole veel näinud sellist meeskonda, kellel oleks olnud naisliige, välja arvatud muidugi Zenebona meeskond, aga sellest räägin ma lähemalt hiljem. Ainus, mis naisi meenutas, olid kaks nikerdatud näkikuju laevanina kahel küljel, kuid aastaid ei näinud ta neidki, kuna ei lahkunud laevast ka sadamates. Teda valdas salapärane hirm kalda ees ja iga kord, kui kostis hüüe „Maa!“, kiirustas ta trümmi. Valguse kätte läks ta alles siis, kui purjekas uuesti vahutavale avamerele oli jõudnud. Aastaid hiljem võis ta jahi korral juba paati minna ja nii avanes tal võimalus laeva ka väljastpoolt silmitseda. Kaks näkki püüdsid kohe tema tähelepanu, seda ta ütles ta ise ja ta meenutab seda tänase päevani, eriti purjus peaga. Ta jutustas ka, et esialgu meeldis talle jahil käia vaid sellepärast, et siis nägi ta jälle kaht naisekuju. See on juba minu lisandus, et võib-olla on näkkidel midagi pistmist sellega, et Bigclaw peab alati kaht naist. Vahel külastab ta neid vaheldumisi, kuid sagedasem on see, et nad isegi kõrtsis tal koos küljes ripuvad, üks paremal, teine vasakul nagu nikerdatud sireenid omal ajal laevanina kahel küljel. Kui ta neid just muidugi põlvedele ei võta. Tal oli kombeks öelda, et naise põlvedel peab olema kaks last, meeste põlvedel aga kaks armukest.

Pärast Bigclaw’ leidmist uitas Nord Scourge üheksa kuud Vaiksel ookeanil ja selle ajaga võitis põngerjas meeskonna sümpaatia. Kuna ta õppis parajasti rääkima, imes ta emakeelena endasse seda keelt, mida kergema saatusega surelikud õpivad ka parimal juhul tundma alles pärast kümnendat eluaastat. Käskude, kirumise ja vandumise lihtlausetest koosnevat meremehekeelt, seda jõulist ja jämedakoelist, labast, kuid vaimukat kõneviisi, mis teeb sadamasagina lihtsameelse reisilise jaoks hirmuäratavaks. Sest maismaarotile on see liiga toores, liiga tummine, põhjendamatult jäme, muidugi, sest selline inimene pole veel kunagi tundnud mäsleva ookeani tõmbejõudu. See keel ei olnud tõenäoliselt kunagi kõlanud kolmeaastase poisi häälel, nõnda meelitas väike jänes naeratuse näole isegi neile, kelle äge põhjanaba tuul kiviks oli tarretanud.

Kõike seda kuulsin ühelt Joe-nimeliselt puuvillakaupmehelt, kes kõigest korra Johnny Heinoldi kõrtsist läbi astus ja Bigclaw’le ühe sandlipuust karbi tõi. Joe oli Nord Scourge’il kõnealusel ajal tüürimees olnud. Kui me nelja silma vahel topsi tõstsime, ütles ta sedagi, et Bigclaw’ hinges oli vähemalt põngerjapõlves elanud ingel. Oma kohmakal moel hoolitses ta nurjatute vaalapüüdjate eest nagu ema. Tema oli küll kõige väiksem ja oli õigupoolest ainus, kes hoolitsust vajas, kuid ometi oli just tema see, kes kõigi teiste eest hoolt kandis. Hoolitsus oli vaalapüüdjate seas sama tundmatu mõiste nagu taskukella mõiste Borneo vihmametsades. Kolmeaastane poisike oli muidugi võimetu mõistma ja tunnistama, et põhimõtteliselt ei vaja tema lahkust keegi – enim, mida mereinimene temaga teha võtab, on see, et on temaga tahumatu. Kuid poiss ei teinud välja sellestki, kui ta vahel jalaga eemale lükati. Ta piiras kord üht, kord teist madrust, kõdistas neil läbi une nägu, kui aga suuremaks sai, pakkus neile palumatagi alatasa vett. See tema eriline komme esialgu pahandas meeskonda, nad arvasid, et ta vaid poeb, või on see suli just vägagi kalkuleeriv ja loodab vastutasuks lisapala saada. Nad üritasid temast mitte välja teha, ent nagu ma kunagiselt tüürimehelt kuulsin, kerkis „väike suli“ kusagil põhjas, küürvaala kinnipüüdmisel kõrgesse staatusesse.

Tükeldatud vaala rasva alles sulatati ja õli valati gallonite kaupa vaatidesse, kui teine osa meeskonnast juba tekki küüris. Tüürimees heitles tormise ilmaga tulutult, tuul keeras laeva ikka ja jälle risti, nii et lained seda kõige halvema nurga alt üles tõstsid ja järgmisel hetkel sügavusse paiskasid. Laevanina kerkis korraga taevasse ja langes kohe põrguauku. Minagi olen seda korduvalt näinud. Üles ja alla, üles ja alla, vahet pidamata, lakkamatult, ja laevalaudadele voolav vaalaveri pühkis ikka ja jälle üle teki, kord tulvas see ahtrisse, haarates endaga kaasa liha- ja sisikonnatükke, kord pööras ringi ja lahvas vööri. Sellest hoolimata andis tüürimees korralduse laevalagi puhtaks küürida, nimelt on vaalapüügi-, aga isegi piraadilaevadel esmatähtis puhtus. Mereelukate kehavedelikud roiskuvad mõne hetkega, kui aga vaalaveri laevalaudadesse imbub ja seal hüübib, võib see põhjustada hirmsaid tõbesid. Laev on hullem kui mõni troopikalomp. Võib tunduda veider, et seal, kus puhtusele nii suurt tähelepanu pööratakse, ei kanta hoolt pisikese poisikluti eest ja kupatatakse ta tormise ilmaga tekile. Vahest lootsid mõned, et torm pühib ta vette ja siis ei ole ta vähemasti enam jalus. Nad võisid mõelda, et kui laine ta minema viib, on see hoopis teine asi, kui et nemad ta üle parda heidavad. Tahtlikult teda surma ei saadetud, kuid ohtu seati ta küll meelega. Bigclaw’ saatus oli aga juba kirja pandud ja seal polnud midagi selle kohta, et ta igaveseks Neptunile antakse.

Ridamisi põlvitavad madrused vajusid küürimisharjadele ja nühkisid tugevast kõikumisest hoolimata tüürimehe dikteerimisel laevalaudu. Nende käed käisid kärmesti, ette ja taha, ühekorraga, ühes rütmis, kuna laev lendas lainevahus üles ja alla, meri üles ja alla, laev üles ja alla, harjad ette ja taha, vaalaveri ahtrisse ja vööri, meri üles ja alla, harjad ette ja taha, sarlakpunane vaalaveri vöörist ahtrisse. Seda nii kaua, kuni neile hakkas silma, et orvuks jäänud põngerjas ei põgenenud ka möllavas marus trümmi, veelgi enam, ta haaras edasi-tagasi loksuvas verelaines kaltsu, roomas küürijate rivisse ja verelaine lõi tal kord üle pea, kord aga pühkis ta pardani, väike inimene aga kummardus ikkagi samamoodi kaltsu kohale ja nühkis samamoodi nagu ükskõik milline madrus. Kapten leebus ja koos temaga leebus ka meeskond, sest säärasel laeval tunneb ka meeskond sama mis kapten.

Isegi Heinold ei tea, kes oli Bigclaw’ esimene kapten, missugusel merel oli ta põngerjapõlves meremeheks saanud, vahest kusagil Põhja-Atlandi vetel, sest küürvaalad uitavad kõige rohkem sealkandis. Sealkandis, kust tulevad ka põhjala sõdalased, ühesõnaga teada on vaid nii palju, et edaspidi ei kutsutud teda enam „väikeseks sohilapseks“, vaid Small Comrade’iks ehk „väikeseks seltsimeheks“. Vähemasti seni, kuni ta endale veel auväärsema nime hankis.

Muidugi, korralik lapsepõlv ei saa mööduda mõne suurema hädata, eriti veel laevapardal. Ka Small Comrade’il tuli kogeda, et ükskõik mis suunas minna, varem või hiljem tuleb sulle vastu mõni parandamatult haige hing. Kümneaastasena töötas ta samamoodi nagu ükskõik kes teine ja tal oli juba ka amet: laohoidja. Võiks arvata, et see on parem kui mastikorvi ronida, aga isegi viimne kui laevapoiss teab, et ka sada varesepesas veedetud ööd ühtekokku pole nii ohtlikud kui üksainus rummijagamine. Alati leidub keegi, kellele tundub, et tema sai vähem kui teised, ja kuna laevadel kuulub pükste juurde põhimõttelise detailina püksiaugu kõrval ka nuga, on veri mõne sentimeetrise erinevuse pärast kerge voolama. Ka Nord Scourge’il leidus üks selline närune kuju, tema nimeks oli Grant ja ühel päeval leidis ta, et Small Comrade valas talle vähe grokki. Seepärast tegi ta esimesel võimalusel, kui Small Comrade kambriluugist üles ronis ja kedagi läheduses ei liikunud, luugi haagist lahti, mispeale see kogu raskusega poisi kätele prantsatas ja peale kahe pöidla kõik tema sõrmed laiaks litsus. Small Comrade pidi Granti tõttu peaaegu sandiks jääma, ja oleks kindlasti jäänudki, kui laeval poleks olnud kogenud velskrit. Kuigi pikka aega tundus, et Small Comrade’i sõrmed lõpetavad kalade kõhus, kaotas ta lõpuks ikkagi ainult küüned, ja needki ainult sellepärast, et nende asemele kasvas midagi seninägematut. Võid nüüd juba isegi taibata. Küünte asemel kasvas kaheksa pirakat küünist, mida ta jõudeajal ühekujuliseks ja nõelteravaks viilis.

Kaks aastat hiljem saatis purjeka teekonda haruldane õnn ja vaadid said napi kuu ajaga täis. Kapten otsustas, et nad ei seila edasi, vaid maabuvad Baltimore’is, müüvad varud maha ja naasevad siis kiiresti merele. Small Comrade’i harjumused ei olnud üheksa aasta jooksul põrmugi muutunud, tal oli täiesti ükskõik, kus nad randuvad, ta ei lahkunud kunagi laevalt ega olnud ikka veel elusuuruses naist näinud. Seegi kord ei tahtnud ta teha teisiti, kuid purret polnud veel paikagi pandud, kui kaldasaginas ilmus nähtavale see Grant, kes oli kaks aastat varem tema sõrmed lömastanud. Ta patseeris uimasena oma semude keskel, kisendas kõva häälega ja äratas üsna suurt tähelepanu. Ta noris iga ettejuhtuvaga tüli, koerad urisesid tema peale ja isegi koormahobused korsatasid tema läheduses, Grant aga ei teinud seda kõike märkamagi ja tundis end silmanähtavalt hästi. Ta kandis uusi rõivaid, kaabut ja uuri, tema kaamed semud aga laveerisid parema saatusega linnainimeste komplitseeritusega porilompide vahel. Poolpurjus jõuk liikus läbi basaari ning kadus vandudes ja naerda paristades põiktänavasse bordellide vahele.

Videviku saabudes palus Small Comrade sarnaselt teistega kaptenilt luba lahkuda, kuid ei veetnud kaldal poolt tundigi. Aoajal veidi enne otste andmist tekkis laeval elevus. Naasjad rääkisid, et joodik Grant oli öösel surnud, kuid teda ei olnud pussitatud, talle ei olnud kuuli kuklasse kihutatud, tema kõri ei olnud läbi lõigatud, nagu see sealkandis muidu kombeks oli. Tema nägu oli puruks lõigatud, nii nagu heeringatele enne suitsemariputamist vaod sisse lõigatakse.

Small Comrade ei võtnud mokalaadast osa, kuigi oli samuti kaldal käinud. Ta istus eemale tõmbudes üksildasena tüüripingil. Hüübinud verest mustavad käed laotas ta laiali nagu kotkas, kuivatades neid tõusva päikese esimestes kiirtes.

Tõenäoliselt oli see armetu Grant esimene inimene maailma ajaloos, kes kaotas kogu oma vere näo kaudu ja kuni Small Comrade, see tähendab Bigclaw surnud ei ole, ei või teada, kui paljud tema saatust veel jagavad.

Vélemény, hozzászólás?

Az email címet nem tesszük közzé. A kötelező mezőket * karakterrel jelöltük

Social media & sharing icons powered by UltimatelySocial
error

Kas teile meeldis veebisait? Kui jah, siis jälgi meid sotsiaalmeedias! Ette tänades!