„Sündimas on täht, täpsemalt öeldes tähtkuju: oma retsensiooni Centauri raamatu kohta, kes on oma kirjanikunime valinud astronoomia valdkonnast, võiksime alustada ka nii, märgid aga osutavad sellele, et kõnealune täht on juba üsna ammu sündinud, ainult et võttis aega, et selle kauge taevakeha valgus ehk Centauri ainulaadselt värsked ja hoogsad kirjutised nüüdiskirjanduse öisele horisondile jõuaksid.” (Bartók rádió)
Centauri, Ungaris elav kirjanik, ilmus kirjandusellu 2006. aastal, aasta hiljem ilmus tema köide „Pátosz a káoszban” („Paatos kaoses”), 2008. aastal välja antud „Kék angyal” („Sinine ingel”) aga tegi ta lühikese ajaga tuntuks. Kriitikud on teda vaid osaliselt ühe või teise suuna alla osanud rühmitada, enamasti on välja toodud tema teoste värvikust ja hoogu. Mõnede arvates pole Centauri mitte lihtsalt ungari kirjandusvooludest väljaspool seisev autor („tema maailm pole tänapäeva ungari kirjanduse maailmaga lihtsalt sarnane…“), vaid teda ei saa pidada ka „kontinentaalseks“ (euroopalikuks), kuna tal on palju rohkem ühist „Atlandi“ kirjanikega. Kõike seda paistab kinnitavat ka tema esimene romaan „Jégvágó“ („Jäänuga“, 2013) ja selle paariline „Jákob botja“ („Jaakobi sau“, 2015). Centauri avaldab aeg-ajalt ka fotosid ning on paar korda esinenud näitustega. Tema novellid on ilmunud inglise, poola ja eesti keeles, jutustusest „Kaev päikese all“ on aga vändatud lühifilm. Varjunime all esinev autor säilitab oma inkognitot ega avalda endast fotot.
Tõlkinud Reet Klettenberg
