Juani kibedus kasvas paari tunni jooksul õuduseks, ta ei suutnud muule mõeldagi, kui ainult sellele, et mis saab siis, kui tal kohe alguses tuleb aru anda surmajuhtumi kohta. Ta otsustas, et kui ta töölt minema lüüakse – kindlasti lüüakse, latiinosid ei hellitata –, laseb ta Cincinnatist jalga. Ta on seal juba ülearu kaua virelenud.
Juani patsiendil, Marthal, ilmnesid esimesed sümptomid augusti viimastel päevadel. Ta konutas osavõtmatult, sõi ainult vastumeelselt, roojas tihti ja väljaheide oli erakordselt vedel. Ööl vastu laupäeva leiti tema alt helerohelist limast väljaheidet, mille peale prooviajal olev muretsev mehhiko talitaja Juan ütles personali eest vastutavale John Griffithile, et külmetushaigus või peensoolepõletik. Alalõpmata naeratav ja samal ajal norutav noormees mõistis asja. Seda nägi ka Griffith, seepärast oligi ta mehe kuu alguses ühe teise töötu, Erison Birdiga samal ajal tööle võtnud. Bird oli saabunud Washingtonist, mis tegi ta juba iseenesest kahtlaseks, sest miks küll peaks keegi sealt ära tulema, kui tal just südametunnistus must pole? Lisaks sellele oli ta aeglane ja hooletu võrreldes Juaniga, kes hakkas juba esimestest minutitest alates tööle sellise kirega, justkui oleks kaalul olnud tema elu. Griffith oli selliseid noormehi varemgi näinud, ent vaeste ridadest saabunute püüdlikkusega käis harva kaasas asjatundlikkus ja kainus. Juani puhul aga küll. Kuigi oli näha, et ta soovib iga hinna eest kõigile nõudmistele vastata ja kõigile meele järele olla, ei läinud ta siiski krampi, just vastupidi: tema loomuses ja hoiakus oli mingit meeldivat paindlikkust. Griffith usaldas teda õigupoolest täielikult, oli ju näha, et mees on kogenud talitaja, ja ka erakordselt taiplik, siiski ei kiitnud Griffith teda mingi hinna eest. Ta pidas kinni rangusest, mida katseajal olijatega kombeks oli näidata, et võimalikult vara välja tuleks, kui kandidaat juhtumisi kamandamist ei talu, või on ehk mässumeelne. Juan mõtles aga nii: see rangus on mõeldud isiklikult talle, peamiselt tema latiinosusele. Seetõttu pingutas ta päevast päeva üha enam, samal ajal aga arvas üha kindlamalt: isegi kui ta end tööga ära katkestab, on kõik ilmaasjata, esimesel septembril prooviaja lõppedes lastakse ta niikuinii lahti. „See asi on otsustatud, ma olen ju kõigest üks puupaljas mehhiklane,“ mõtles ta, ja kui patsient silmanähtavalt passiivseks muutus, oli ta kindel, et Martha sureb varsti. Nii peab see minema, Martha surmahetk seostub lahutamatult tema ebaõnnega, seda ainult seepärast, et oleks millelegi viidata, kui ta töölt kõrge kaarega minema lüüakse. „Ümberlükkamatuks argumendiks minu vastu saab olema selline surmajuhtum, millesse ma midagi parata ei saa,“ mõtles ta. „Martha surm kleepub mu külge täpselt samamoodi nagu mu päritolu. Ülekohtune, et see just mulle on osaks saanud. Erisonil läheb kõik muidugi libedalt. Loomulikult, ta on kõigele lisaks valge.“
Juani kibedus kasvas paari tunni jooksul õuduseks, ta ei suutnud muule mõeldagi, kui ainult sellele, et mis saab siis, kui tal kohe alguses tuleb aru anda surmajuhtumi kohta. Ta otsustas, et kui ta töölt minema lüüakse – kindlasti lüüakse, latiinosid ei hellitata –, laseb ta Cincinnatist jalga. Ta on seal juba ülearu kaua virelenud. Pigem läheb veelgi rohkem põhja poole ja hakkab pakikandjaks. Heale Juanile oli tüüpiline just see mõte ja mitte mingi varanduse teenimine. Koormaeesli saatust jõudis ta vaevu ette kujutada, kui juba vankuma lõi: kas ta on suuteline teiste kompse üle lumiste mäekurude viima? Kuigi ta oli sitke lihaseline tüüp. Viletsuse tõttu oli ta treenitum, nälg aga pani teda liikuma nagu teisi liha, tema erakordne sitkus oli talle endalegi selge, ta teadis hästi, kui palju on suuteline üles tõstma, tassima, ja kuidas raskusi taluma. Ta teadis, et põhimõtteliselt on ta suuteline ükskõik milleks, ainult et ta ei uskunud sellesse eriti. Ta tundis, et tal on korraga kaks vanglat. Tema ohjeldamatult vaba ja metsik hing on võimetu läbi murdma ladina keha trellidest. Hinges aga on – teineteise külge aheldatult – vangis jõud ja tegutsemistahe. Tema olemasolul pole muud mõtet, kui igal hommikul täies varustuses lootusetuse väljale astuda, et teised seda vangistuse hiilgust ja tarbetut jõudu imetleda võiksid. Kuid Juan ei kaotanud lootust ka usuta, ta andus iga päeva igale tunnile ka tulevikuta. Nagu gladiaator. Ta ei võidelnud seepärast, et sel oli mõtet, vaid kuna selliseks oli lämmatav Mehhiko ta vorminud.
Avastanud, et haige väljaheide on muutunud, pani ta Martha rangele dieedile, desinfitseeris põranda, küüris kõik puhtaks, pesi kaks korda päevas klaaskausse, vette pani aga lindudele mõeldud pulbrit, millest vesi kollaseks ja halvamaitseliseks muutus, mistõttu haige alguses ei joonudki. Ta ei näinud muidu ka eriti hea välja. Tal ei olnud peapööritust ega halba enesetunnet, nagu meie ütleksime, lihtsalt mingi varasem ja pea veatu tervik pudenes koost.
1. septembril tõusis õhurõhk. Sügisese taeva sinisel veel õõtsus vaid mõni pilverünk, päike säras vaat et nii, nagu tal Yucatáni poolsaarel kombeks on. Õhk soojenes kiiresti, kuid jäi ometigi värskeks. Päeva algus oli niisiis kokkuvõttes julgustav ja pulber oleks pidanud ka juba mõju avaldama. Kui koostpudenenud kord üldse taastuda võiks ja tekib lootus paranemisele, siis toimub see kõige tõenäolisemalt just sellistel varasügisestel päevadel. Teinekord ükskõiksed või lausa pahurad külastajad olid rõõmsad, ka vahtrad pidasid veel vastu, vaevu langes neilt mõni leht; leiged pingid, terav valgus, selged ja sõbralikud värvid tõotasid 1914. aasta suvele armulikku ja galantset jätku. Isegi John Griffith lubas endale julgustava naeratuse, kui ta ringkäiku tehes põrandat küürivat Juani vaatas, aga Juan oli siis juba nii meeleheitel, et nägi ka selles sõbralikus naeratuses pahatahtlikkust. Ta küüris edasi, tõstis mõnikord pilgu päikse poole, justkui ootaks sealt ravivat mõju, ja selles säras oli tõesti midagi tugevat ja julgustavat, midagi ohkelaadset, mis tähendas : olgu nii, seekord tulen sulle vastu.
Kõigele sellele vaatamata ei paranenud haige seisund karvavõrdki. Ta jõllitas ükskõikselt enda ette, hiljem sulges ka silmad. Lõuna ajal tundus, et päike valgustab ta keha lausa läbi, sellele vaatamata ta vabises. Juani valdas tunne, nagu tõrjuks Martha keha valguse eemale, nagu oleks see jääst. Soojus ei suuda ta kehast läbi käia, ka jääst ei suuda ta ju läbi käia, parimal juhul see kahaneb, sulab, aga jää on vaid jää, ehk siis jääb jäiseks. Martha peaaegu külmus oma muidu ka haleda elu jäänuste külge, ja nagu oleks ta tõepoolest kahanenud, näis ta üha väiksema ja hallimana. Poole ühe paiku kõikus ta juba tugevalt, paar minutit hiljem tõi ta kuuldavale muliseva häälitsuse, tema ninasõõrmetest tilkus läbipaistvat, pulbri tõttu kahvatukollast vedelikku, siis langetas ta tiivad, pistis noka sulgede vahele ja veidi hiljem kukkus ta õrre pealt maha – Cincinnati loomaaia uhkus, maailma viimane rändtuvi.
1. septembril 1914 kell 12.45.
Sellel päeval oli külastajaid hõredalt ja tema vastu ei tuntud eriti huvi. Huvitavam oli aafrika elevandivasikas, kellel pärast hommikust jalapesu küüsi lõigati, või Birdi osakonnas, uues jooksuaedikus ennastunustavalt galopeeriv kolmeaastane mosambiigi kaelkirjakuvarss. Juani tüdinenult kössitav lind ei meelitanud kedagi ligi. Juan käis loomulikult alatasa tema juurest läbi, õigupoolest tiirutas ta juba koidikul kuuest alates pidevalt tema ümber. Kiirustades valmistas ta hiina ööbikutele ja tragopaanidele vedela söögimoona, ja mõeldes sellele, et sarnaselt Marthaga võivad ka teised haigestuda, keetis igal pool kausid läbi ja andis kõikidele ka pulbrit, seejärel jooksis vaatama, kuidas tuvil läheb. Kas ta lõpuks ometi peesitab, kas ta juba lendab? Seejärel tükeldas tuukanitele puuvilju ja kuna ta sellega kiiresti ühelepoole sai, võttis lisaks ette veel ka keiserpingviinid. Ta toitis neid kiirustades. „Ruttu, ruttu!“ korrutas ta ja vaatas ringi. Ta ei näinud kedagi, Griffithki oli kaugel. Juan seda ei teadnud, aga Griffith andis direktori juures just aru uute talitajate tööst, ja soovitas järgmist: Birdist loobutagu, noor mehhiklane aga vormistatagu alaliselt tööle. Griffith ei näidanud end seetõttu linnumaja ümbruses, Juan aga valas juhust kasutades kõik heeringad vette. „Küll nad kokku korjavad,“ mõtles ta, ainult lastagu tal tuvi juurde kiirustada. Martha istus õrrel nii, nagu oleks ta sada aastat õppevahendite klaasvitriinis istunud. Täpselt nii, nagu veerand tundi varem või koidikul kell kuus. Juan jooksis kõik puurid läbi, ja seal, kust leidis hilja ärkavad kössitavad linnud, kolistas meeleheitlikult võrestikku. Kui unised leekamadiinid, indigolinnud, habelinnud ja iibised kärmelt lendu tõusid, tundis ta ääretut kergendust. Rohkem haigeid ei ole. Pärast kontrolli jooksis jälle Martha juurde ja kolistas ka tema võrestikku. Tuvi avas silma, aga ainult ühe, vaatas hetke Juani, ja kössitas edasi.
Juan pidas päevakavast kinni, ometi käis ta vähemalt kakskümmend korda tema juures, külastajaid aga vaevu. Alates avamisest kuni kella 12.45-ni käis lindu vaatamas kokku viis inimest. Kahelapseline Florida perekond ja üks kohalik pensionil olev postiametnik. Pärast seda, kui Martha oli maha kukkunud, seisis linnupuuri ees veel neli külastajat, nemad aga nägid veel vaid vormitut linnulaipa. Neil aga, kes sündisid pärast 1. septembrit 1914, ei olnud lootustki rändtuviga kohtuda. Rändtuvi ei nokkinud mitte kunagi enam puurinurgas hirssi. Rändtuvi ei puhanud mitte kunagi enam Arizona avaratel niitudel ega kudrutanud mitte kunagi enam Fletheadi järve ääres. Rändtuvide emaslinnud ei soojendanud enam rändtuvimune, veelgi vähem saanuks aga ette tulla, et sügisel pilvena liikuv rändtuviparv Alabama taeva varjutaks.
Juan leidis korjuse pärast marabude toitmist. Ta avas ukse, võttis veel sooja linnu puurist välja ja seisis nõutult. Ta nägi, et tuvi ühele silmale oli kleepunud puru; nägi, et ninasõõrmetest tilkus endiselt kollast eritist; nägi, et päraku piirkonnas moodustasid määrdunud suled kleepuva pusa, ja tundis, et kuigi lind on veel leige, on ta tiivad juba jääkülmad. Surmaeelses krambis väljasirutatud tiivad lükkas ta lahtijäetud lehvikutena kokku. Ta pani rändaja ettevaatlikult täpselt sinna, kus ta lamanud oli, hoolitsedes ka selle eest, et teine silm puruseks ei saaks. Ta sulges puuri ukse, hiilis ahvimajani, ronis üle aia ja asus juba samal päeval teele.
Griffith lõpetas nõupidamise pool kaks ning lonkis linnupuuride poole teadmises, et lõpuks ometi võib ta olla kena ja sümpaatset mehhiko tüüpi kiita. Sellel päiksepaistelisel septembripäeval võib talitajat rõõmustada hea uudisega, et ta vormistatakse korraliku palgaga alaliselt tööle. Kuid Juani ei leidnud ta enam kuskilt. Griffith sai alles enne sulgemist teada, et ka tuvi on lahkunud. Päevi hiljem mõtles ta sellele: tõeliselt kahju, et mehhiko poiss ära läks, kui ta jäänud oleks, siis juhtuks midagi seesugust harvem. Tuvist tegi ta topise ja murdis kaua pead, mis selle alla kirjutada. Number One – see tuli talle pähe, kuna Juan oli kord sedasi öelnud:
„Temast saab järelikult esimene selline rändtuvi, kes oli viimane.“ Järgmisel päeval vallandatud Birdist sai aga maailma esimene inimene, kes nägi viimasena elusat rändtuvi, kohe pärast postiametnikku, kui Griffith ta enda juurde oli lasknud kutsuda ja ta sissepääsu poole kiirustas. Aga ikkagi ei või Birdi täie õigusega viimaseks pidada, kuna ta ei teadnud, kes see kössitav lind oli. Ta mõtles vaid, et see elajas näeb armetu välja – ja lonkis edasi Griffithi kabineti poole. Bird oli tegelikult üks nende seas, kes olid näinud midagi või kedagi, mille või kelle kohta nad ei teadnud, mille või kellega tegu. Rääkimata sellest, et kedagi ei huvitanud, kes nägi viimasena maailma ainsat, veel elusat rändtuvi, aga kui see kedagi ikkagi huvitab, siis oleks kõige õigem öelda: Juan. See mehhiklasest noormees, kes neli aastat hiljem, 1918. aastal Las Vegases kolmandas raundis nokaudiga Sergio Pirandelli vastu võitis, ja kellele 11. septembril 1923 Musta Hobuse mäekurus – koos kolme Oaklandi kullakaevaja ja kahe indiaanlasega – ootamatult allaveerev laviin kahe sekundiga otsa peale tegi. See Juan, kelle näol laviin ei viinud kaasa mitte ainult kohusetundlikku gladiaatorit ja Leonóra-nimelise segaverelise tüdruku armastust, vaid ka elava inimese peas tallel olnud mälestuse viimsest elusast rändtuvist.
Tõlkinud Kai Tiislär
